Author: Isa tuli koju

Kuna Mika nüüd lobiseb vahetpidamata, siis hakkan neid tema tsitaate siia kirja panema.

Tänane pärl oli selline: Mika sätib ennast diivanile magama ja siis teatab: “Mika läheb unemaale. Oma poega otsima.”

Me olime Oliviaga nagu nii:

Mika on väga jutukas ja see on nii lahe! Tema suust juba tuleb selliseid pärleid, et kuku või maha. Just teatati mulle, et “Issi on kuri, emme on hea, Mika on ilus” ja ise naerab 🙂

Mika pole veel päris kaheaastane, aga juba tuli ära esimene moeteemaline soovitus ning seda mitte oma riietuse osas, vaid minu peakatte valikul. Hakkan last välja sättima, tõmban nokatsi pähe ja siis äkki tuleb väga vaidlemist mittetaluv “Issi! Müts ei sobi!” Siis näitab mulle garderoobis teist nokatsit ja hüüab rõõmsalt “See!” 😉 Küsin veel üle, kas sain noore moeguru juhistest täpselt aru ning tõepoolest, pean nokatsi välja vahetama, millega Mika on silmnähtavalt rahul 😀

Paar päeva tagasi lisandusid Mika sõnavarasse need kaks mitte kõige meeldivamat sõna: “Ei taha!” ja “Kohe!” ning just sellisel kujul, hüüumärkidega. Eks ta juba mõned kuud näitab ka oma iseloomu, kuid nüüd nende sõnadega on asi veel konkreetsemaks läinud. Vahepeal tahaks lihtsalt kuuletuda, visata kulpi ja öelda “Jawohl, Mein fuhrer!”, kuid see oleks liiga kerge 🙂

Mika vaikselt juba kasutab käändeid, kuid hetkel veel mitte väga osavalt 🙂 Tavaliselt ta lihtsalt lisab sõna lõppu “ma” ja nii saab päris naljakaid sõnu. Eriti naljakas on, kui ta ütleb “jaa”, aga millegipärast tahab sinna ka “ma” lõppu lisada ja ta ütleb seda sellise intonatsiooniga, et kõlab nagu tõeline rastamees: “Ya man!” 😀

Veel rääkimise teemadel: nüüd saab Mikaga juba dialoogi pidada. Tema vastused on lühikesed ja vahepeal ka kodeeritud (ema-isa saavad enamasti aru, teistel vist nii kerge pole), kuid need on ikka päris dialoogid 🙂

Üks näide tänasest päevast:
Mina: Kas sa juua tahad?
Mika: Jaa.
Valan kraanist vett, Mika jälgib seda.
Mika: Mulli!
Mina: Mullivett pole kahjuks hetkel.
Mika: Läbi!
Mina: Jah, otsas on.
Mika: Issi!
Mina: Jah, issi ostab mõnikord mullivett ka.
Mika (rahulolevalt ja naeratades): Okey!

Kirjutasin nädal aega tagasi, et tütreke on hakanud rääkima. Paar päeva peale seda postitust ütles ta esimest korda oma nime. Nii lahe oli kuulda, kuidas ta algul hästi arglikult seda hääldas. Vaikselt ütles “Mika” ja see tegi meile tohutult rõõmu.

Väikese lapse puhul aga muutub kõik väga kiiresti. Alles ta veel ei osanud oma nime öelda ja nüüd mõned päevad hiljem on sellest saanud tema lemmiksõna! Täna kuulsin ma seda vist vähemalt paarsada korda tema suust 🙂

Märkamatult ja kuidagi väga järsku (nagu ikka need asjad on) on Mika hakanud rääkima 🙂

Ok-ok, mitte veel päris rääkima, aga siiski ta sõnavara on viimase paari kuuga plahvatuslikult kasvanud kahest-kolmest sõnast saja sõnani. Ta ei oska neid kõiki veel päris hääldada (“s” täht on see kõige keerulisem), mõned on lühendatud versioonis (mandariin on martin) ja mõned pole nö päris sõnad (nagu “aua” (koer) ja “mjäu (kass)), kuid reaalselt Mika oskab ise öelda enam kui 100 sõna. Google ütleb, et 20-kuune laps peaks oskama vähemalt 12-15 sõna. Sellest oleme kõvasti ees igatahes 🙂

Lisaks nendele sajale on teine sama palju või isegi rohkem sõnu, millest ta saab aru, kuid ise ei oska öelda. Nende seas ka sellised eksootilised eksemplarid nagu “flamingo” ja “tuukan” 😀

Lahe on see, et viimase paari nädalaga on lisandunud ka intonatsioon. Kui varem oli “jaa” lihtsalt “jaa”, siis nüüd võib sellel olla väga mitmeid varjundeid sõltuvalt sellest, mis tunded Mikal selle “jaaga” parajasti on.

Kui Mika esimest korda terve öö oma voodis magas, siis oli selline tunne:

Kui see juhtus teist korda, siis oli juba nii, et “jeee, läheb-läheb”:

Aga kui nüüd juba seda on juhtunud veel ja veel, siis ma lihtsalt ei suuda uskuda oma õnne 🙂

Jess, meie uneseisvus on tagasi! Ok, mitte veel päris, kuid me oleme võidule väga lähedal ja see on suur võit!!!

Jep, nii on. Ostsin täna viimase paki mähkmeid. Praegu lahtine pakk on juba kasutuses kaks kuud ja kuna Mikal kulub neid nii vähe, siis täna ostetud pakki (66 tk) peaks jätkuma 3-4 kuuks vähemalt ja see tähendab, et tolleks ajaks ta ei vaja neid enam üldse.

Siinkohal sügav kummardus Oliviale, kes hakkas meie tütart harjutama potil käima juba varakult ja pai ka Mikale, kes õppis selle protsessi selgeks väga-väga kiiresti.

Mika, kallis, järgmise paki mähkmeid ostad sa juba ise oma lapsele või siis teeb seda sinu sotsiaalhooldaja nii 90 aasta pärast 🙂