Author: Isa tuli koju

Tosin aastat tagasi hakkasin käima Oliviaga. Meie suhte alguses ta üritas meelitada mind õhtuti jalutama. “Tule, nii hea on jalutada, kohe on kehal parem tunne”, kutsus ta. “Eee…ei, seda ma küll ei viitsi teha”, vastasin mina. Ei olnud see jalutamine päris minu teema, noh 🙂

Üksteist aastat tagasi tuli Haiku meie ellu. Ja siis ma pidin hakkama jalutama. Kolm korda iga päev, ükstapuha mis ilmaga, vähemalt tunnikese või nii, kogupikkuselt umbes 4 kilti, mõnikord ka rohkem. Ja nii Haiku teeniski parima treeneri tiitli 🙂 Minu parim treener, kellega koos olema nende aastatega kõndinud umbes 16 000 km. See on rohkem kui Eestist Austraaliasse.

Koeraga jalutamine pole muidugi mingi eriline trenn ja sellega kilosid vähemaks ei saa. Kuid kindlasti on sellest olnud kasu mu tervisele ja eriti hästi mõjub see emotsionaalsel tasemel. Kui ma jalutan Haikuga kahekesi, siis võimaldab see mul keskenduda oma mõtetele ja lülitun ümber mingile teisele lainele 🙂 Kui me jalutame kolmekesi (nüüd tegelikult ka juba neljakesi), siis on koeraga jalutamine hea põhjus arutada erinevaid maailma asju ja hoida käest kinni.

Aitäh sulle, Haiku, nende jalutuste eest! Ja palju õnne sinu sünnipäeva puhul, kallis sõber!

See on hämmastav, kui kiiresti võib beebi magama jääda. Ja veel hämmastavam on see, kui kõvasti ta võib vahetult enne seda kisada.

Üks hetk ta kisab kogu kõrist.

Järgmine hetk tüüp magab 🙂

…siis ta teeb seda hea meelega, kümnekordselt 🙂

Ja siin pole veel isegi kogu valik ja öeldi, et tuleb veel juurde 😀

Elukestev õpe pole päris minu cup of tea, aga paratamatult võimaldab beebi meil mõningaid uusi asju ära õppida 🙂

Näiteks kandelina pani Olivia endale selga algul üle kümne minuti, nüüd võtab see tal vaid paar minutit ning mähkmeid vahetasime Mika esimestel päevadel kahekesi, nüüd teen seda sama kiiresti kui see mees siin 🙂

Olin ära kuus päeva. Nii kaua olin Oliviast lahus viimati aasta tagasi ja Mikast mitte kunagi.

Juba enne tööreisi tegime Oliviaga nalja, et tagasitulles läheb meil juba ainuüksi päev sellele, et rääkida ära kõik, mis vahepeal on juhtunud. Sest me jagame kõike, isegi kõige väiksemaid uudiseid, seike ja mõtteid. Nii läkski, jahvatasime vahetpidamata, eriti mina ja mingi hetk Olivia juba ütles, et OK, mees, nüüd on mul pea paks sellest infost, teeme pausi 🙂

Igatsus oli ka meeletu ja nii tore oli jõuda tagasi koju minu tüdrukute juurde.

Meie väikest tütrekest on käinud vaatamas juba mitmed sõbrad ja sugulased, kuid eilne külastus oli kuidagi eriti pidulik. Ma ütleks lausa, et Mika esimene pidu 🙂

Külas olid Olivia onu ja tädi ning onutütar. Pidulikkust lisasid muuhulgas roosa vahuvein, väga kenad ja superilusasti pakitud kingitused, hästi õnnestunud lõunasöök (kummardus mulle endale 😀 ), maitsvad koogid serveerituna  Liisu Arro taldrikutel ning muidugi peasüüdlane ise – Mika – kes oli (nagu alati) väga rahulik ja armas laps ja lasi ennast imetleda 🙂

Oli väga kena <3

Meile pole mõtet seda teise lapse juttu rääkida, sest meil juba on kaks last 🙂

Ei, tegelt ka, kui on vaja koera ja lapsega välja minna või mõlemale süüa anda või muid tegevusi teha, siis on täitsa selline tunne, et on kaks last 😀

Beebi tulek tõi teatud muudatusi.

Kes saab aru, millest jutt, see saab aru 😀

Üldiselt on Mika väga hea laps ja laseb oma vanematel ka puhata ja tegeleda oma asjadega, kuid kui telekas oli “Troonide Mäng”, siis nii mõnigi kord muutus ta Night of King’iks ja rikkus kõik ära 😀

Kui Mika sündis, siis muidugi tundsime suurt rõõmu. Võib öelda, et ka teatud side oli olemas selle väikese inimesega ja soov ning kohusetunne tema eest hoolitseda. Kuid polnud armastust. Rääkisime sellest Oliviaga ja meie tunded olid sarnased. Julgesime seda endale tunnistada ja tegime isegi nalja, et armastame oma koera rohkem, sest Haikut tunneme juba 11 aastat, aga Mikat vaid mõned nädalad.

Nüüd, kui Mika sünnist on möödas veidi üle kahe kuu, võib öelda, et ma olen täielik sucker selle tüdruku järele. Armastus Mika vastu ja side temaga kasvab iga päevaga ning see on isegi veidi hirmutav, kui tugevaks see tunne võib minna.

Aga jah, vastus küsimusele, mis on pealkirjas: minu puhul siis poolteist-kaks kuud 🙂