Author: Isa tuli koju

Ajame Mikaga juttu ja jõuame tema lemmikteemani: toit 🙂

Mika: Ja siis ma ütlen, mida kõik peavad sööma.
Mina: Siis oled sa toitumisspetsialist.
Mika: Jah, kui suureks saan.
Mina: Ja mida siis peavad kõik sööma? Mida sa soovitad?
Mika: (väga rõõmsalt) Kringliiiiit! Aga mitte plastiliini!

Esimest korda autokinos – tehtud. Esimest korda otse loomulikult Mika jaoks, aga ka meie jaoks. Eriolukord on loonud huvitavaid lahendusi ja autokino on täiesti lahe asi, mis tegelikult võiks olla ka muul ajal. Juba nädala pärast avatakse tavakinod ja siis võibolla peagi kaob see autokinode mõte, nii et mul on väga hea meel, et jõudsime veel enne kogeda seda.

Miinusteks oli kolm asja. Esiteks, filmi audio tuleb FM sagedusel, aga meie muidu toredal autol on üks mitte väga tore funktsioon – sellel on mingi tobe Eco-režiim, mis lülitab autoraadio välja 20 minuti pärast kui auto ei tööta. Ja seda pole võimalik kuidagi maha võtta – sain sellele kinnituse ka guugeldades. iPhone on ka nii peen telefon, et sellega pole võimalik FM sagedust püüda. Jääbki ainult järele variant vana hea patarei-raadioga, aga mida pole, seda pole. Õnneks appikarje Facebookis andis tulemusi ja sõber Kristi laenas vanakooli raadio ja see toimis suurepäraselt. Teistel autoomanikel seda muret pole, see “rõõm” vaid Citroenidel ja nagu ma aru olen saanud, ka Peugeotidel. Teiseks, autos võib lõõmava maikuu päike all minna päris palavaks ja praeguses olukorras ei tohi autokinos aknaid/uksi lahti teha. Seda reeglit muidugi kõik (k.a. meie) rikkusid – kui aknad olid veidi lahti, siis käis õhk läbi ja oli täiesti mõnus. Kolmandaks, 20-minutiline reklaam enne filmi oli ebameeldiv üllatus. Oleme harjunud, et kinos maksad pileti eest ja siis saad veel tasuta kauba peale nii umbes 10 minutit reklaami, aga vot 20 minutit oli liiga palju meie perele :/

Aga aitab vingumisest, kõik muu oli väga lahe!

Kogu perega sai 15 euro eest vaadata mugavalt filmi. Just mugavalt, sest kuigi Mika on tubli laps, on ta ikka nagu enamus lapsi kannatamatu ja väljendab oma emotsioone vahetult ja kirega, aga siin omaette autos polnud seda hirmu, et kedagi segaksime oma jutuga. Kuigi Mika oli praktiliselt kogu aeg vait – ta oli multifilmist lummatud ja kuna kõrvale pakuti head sööki, siis mis sa hing veel oskad soovida?

Aga jah, meil oli seal autos tõesti mugav – tegime Mikale meie vahele suurest padjast ja tekist mõnusa pesa ja nii me seal kolmekesi nautisime üksteise seltskonda ja filmi. Poest kaasa krabatud kohukesed, saiakesed, kartulisalat, koka ja Barrelist ostetud wrapid täitsid meil mõnusalt kõhud 🙂

“Sipsik” oli ka igati tore! Helge ja positiivne, ilusasti joonistatud ning meeldis nii meile Oliviaga kui ka Mikale.

Eraldi peab ära mainima ka koha – kuna veel tekib võimalus sõita lauluväljakule autoga ja vaadata filmi mõne meetri kaugusel laulukaarest?

Mika: Issi, sa oled haige!
Mina: Tohoh, mis haigus mul siis on?
Mika: (eriti rõõmsalt) Koroooona!

OMG, mis mõju ma olen Oliviale avaldanud! Ma olen inimese ära rikkunud 🙁

Mina: Olivia, vaata, tahtsin sulle rääkida…
Olivia: Tšššš! Oot, ma kuulan need majandusuudised ära, siis räägid!

Kui koroonast tingitud eriolukord midagi õpetas, siis seda, et külmutatud pitsa pole pitsa.

Mika: Kui ma lasteaeda lähen, siis võtan lepatriinu või karupoja kaasa.
Mina: Tead, lasteaiast kirjutati, et praegu ei tohi oma mänguasju kaasa võtta.
Mika: Ei, ei, ei! Ma ei võta oma mänguasju, ma toon nad metsast!
Mina: Sa tood metsast lepatriinu ja viid lasteaeda?
Mika: Jah! Või isegi karupoja.
Mina: Kas karuema ei hakka igatsema oma pojakest, kui sa ta lasteaeda ära viid?
Mika: (väga entusiastlikult) Pole hullu! Tal sünnib asemele!

Lasteias anti koduseks ülesandeks rääkida lapsega perest. Mika ilusasti nimetab kõiki meie väikese pere liikmeid ja siis jõuame temani.

Mina: Ja sina oled?
Mika: Mika!
Mina: Õige. Ja kes sa meile oled?
Mika: Laps!
Mina: Väga õige, aga kuidas veel saab sind nimetada? Kuidas öelda teistmoodi “laps”, kui see on tüdruk?
Mika: Printsess!

Olivia teeb magustoiduks leivasuppi rosinatega. Arutame, et see oli ka meie lapsepõlves tihti magustoiduks, aga et rosinaid polnud alati lisada.

Mika sööb kõnealust desserti. Siis ütleb veendunult: See on mõttetu supp, kus rosinaid sees pole!

Igal õhtul loeme Mikale unejuttu. Mul ei ole väga palju neid klassikalisi muinasjutte meeles ja mingi õhtu mul viskas üle see pidev Tuhkatriinu-Punamütsike-Lumivalgeke teema.

Mõtlesin, et loon ise mingi tegelase ja muinasjutu temast. See tegelane oli päkapikk, kes oli väga-väga väike ja tema nimi oli Tillukene. Mikale väga meeldis Tillukene ja ühest muinasjutust on nüüd saanud juba mingi 7-8 lugu.

Eile rääkisin talle järjekordselt lugu Tillukesest ja seal oli koht, kus vanaisa-päkapikk tänab teda ja ma ütlesin “Ja siis vanaisa tänas Tillukest ja ütles talle, et küll sa oled tubli poiss!”.

Mika kohe hüüatas: Aga Tillukene on tüdruk!
Mina: Oot, mis? Tüdruk?
Mika: Jaaa!
Mina: Aga ma olen ju üle nädala sulle rääkinud temast lugusid ja ma arvasin, et ta on poiss?
Mika: Ei, ikka tüdruk.

Tõepoolest, miks ma arvasin, et Tillukene on poiss? Ma ju räägin neid lugusid tüdrukule ja muidugi tema muinasjuttude peategelane on eeldatavasti tüdruk. Nii ma saingi jälle targemaks 🙂 edaspidi on Tillukene muidugi tüdruk!

Arutlen Oliviaga: Ma ei teagi, kuhu seal parkida…

Mika pakub meile kohe lahenduse: Pargime parki!