Category: Uncategorized

Mika mängib nukkudega ja tutvustab mulle: See on Bella, tema on laps. See on Kati, tema on emme.
Mina: Aga kes nad sulle on?
Mika: Vennad!

Mika sööb peale lõunasööki magustoitu. Pakub mulle ka mandariini viilu. Ma keeldun, aga Mika ütleb “Issi, võta-võta, ma olen lahke!”. Ok, võtan vastu, miks mitte 🙂

Pool tundi hiljem istume Mikaga koos ja joonistame. Mingi hetk tuleb mul magusa isu peale ja otsustan mitte varjata kommi söömist ja lähen ning võtan ühe kommi.

Kohe tuleb ära klassikaline Mika repliik sellise asja peale: Issi, mis sa krõbistad?
Mina: Kommi võtsin.
Mika: Anna mulle ka.
Mina: Kallis, sina sõid magustoitu, mina ei söönud. Nüüd on minu kord süüa magusat.
Mika: Aga mina andsin sulle tüki oma magustoidust!

Šahh ja matt! Müts maha, Mika! See oli kaval käik 😉 Kommi siiski ei saanud, leppisime kokku, et õhtul saab 🙂

Kui me vahepeal ei taha, et Mika saaks aru, mida me räägime, siis läheme üle inglise keelele. Aga Mika saab hästi aru, et seda tehakse mingi info varjamiseks ja siis turtsub kurjalt: “Lõpetage ära see beebide keel!”

Mika: Ma armastan kõiki maailmas!

Mika: Emme ja issi suus on koledad bakterid. Mika suus on ilusad bakterid.

Ise on väga rahul oma avastusega ja siis lisab äärmiselt tähtsa näoga: Nii need asjad käivad!

Mika: Issi, kui ma väike olin, siis tulin emme kõhust…
Mina: Jaa, kõik õige.
Mika: …ja siis läksin issi kõhtu!

Olivia teeb Mikale hommikul võileiba, hakkab sellele keeduvorsti peale panema.

Mika: Emme, tahan rasvatükkidega vorsti!

Suitsuvorsti soovis preili 🙂

Vanasti oli hea. Kui meil juhtus kodus olema küpsiseid või puuvilju või kommi või pähkleid või mingeid muid nämmasid, siis ma läksin ja võtsin neid siis, kui ma tahtsin.

Kui Mika sündis, siis toimis kõik samamoodi. Kui tütreke oli juba suurem ja võis ka soovida samu asju, siis pidi veidi kavalam olema ja salaja neid asju suhu toppida.

Viimased pool aastat aga on selles osas täielik jama. Üritan, mis ma üritan, ikka ta näeb, et ma salaja võtsin selle küpsise ja kohe tuleb ära see “Issi! Mida sa sööd? Ma tahan ka!”

Nüüd juba paar kuud pole Mika kasutanud lutti.

Päevasel ajal polnud see tal suus juba üle aasta, aga une ajaks ta siiski seda nõudis ja seda väga resoluutselt 🙂 Seega ma arvasin, et luti-võitlus saab olema raske, aga tegelikult läks see väga sujuvalt ja seda lasteaia abil, kus õpetajad aitasid luti “ära kaotada”. Meie mängisime kaasa õhtuti ja nii oligi mõne päevaga selle asjaga lõpp.

Siiski oli lutil ka üks suuuuur pluss. Kui lutt une ajaks suhu sai, siis Mika eriti palju ei seletanud. Nüüd aga on meil õhtuti sellised vestlusringid, et ka kõige parimal vestluskaaslasel hakkab kurk kuivama ja aju kärssama 🙂

Panen last magama ja nagu ikka Mika seletab igasuguseid asju 🙂 Ja siis tuleb selline mõte:

Mika: Issi, ma usun Jõuluvana.

Ma ei suutnudki sellele kuidagi reageerida. Pomisesin midagi, et “Jajaa, muidugi usud, tubli tüdruk”, aga ise olin rabatud. Kust see siis nüüd tuli? On siin mingi sügavam mõte/tunne või ta lihtsalt peegeldab seda, mida näeb jõuluhooajal? Rääkisin sellest Oliviale ja ta arvas, et äkki Mika reageeris just õhtul nähtud multikale, kus räägiti, et “Jõuluvana peab uskuma”. Võibolla tõepoolest. Igatahes Mika on supertähelepanelik laps ja iga nähtud ning kuuldud infokillu ta korjab kiiresti üles ja paneb endale arhiivi.