Nüüd kui Mika kõnnib ja on igati aktiivne laps, siis söömine näeb välja umbes nii:

Nüüd kui Mika kõnnib ja on igati aktiivne laps, siis söömine näeb välja umbes nii:

Üks suurimaid väljakutseid lapse kasvatamisel on see, et kuidas sa tuled toime sellega, et ta on iga päevaga aina nummim ja nummim.
Jess, me kõnnime! Üks linnuke jälle kirjas 🙂

Olivia käis Mikaga geto mänguväljakul ja tagasi tulles sain kuulda hirmusnaljakaid kommentaare sellest 🙂
Mika mängis minu vana Nokia telefoniga: keerutas seda näppude vahel, peksis sellega lauda, toksis vastu tooli, viskas põrandale. Ma olen üsna kindel, et kui paneks laadija taha, siis see Nokia toru ärkaks ilusasti ellu ja poleks tal häda midagi.
Ma nüüd kõlan nagu vana peer, aga tuli väike nokistalgia tuju peale :/ Igatsen neid aegu, kui telefoni võis laadida kord nädalas ja maha pillamine ei teinud telefonile midagi 🙂
Viisin lapse minu ema juurde ja see hetk, kui tulin autost välja, ühes käes laps, teises käes kõik vajalikud asjad kaasa, tundsin ennast täiskasvanuna. Ma olen alati tundnud ennast noorena ja kevadel ette löönud 40 pole eriti seda tunnet muutnud. Aga nüüd, seistes seal auto juures, korraks hittis mind see tunne, et olen täiskasvanud ja lapsevanem ja puha.
Ei olnud paha tunne, aga polnud ka hea…kuidagi lihtsalt see hetk kukkus igapäevase elu kiirrongi pealt maha ja seal ma olin, kogesin seda ja tegin oma peas linnukese kasti “Olen isa” 🙂
Meie lapsele ei saa rihma anda, kuna see püksirihm, mida ma enim kannan, on Mika üks lemmikmänguasju 🙂 Nurka ei saa ka panna, sest Mika lemmikkoht mängimiseks on elutoa nurk 🙂
Tuleb välja, et laps võib olla tõeline motivatsioonipakett. Tema nimel oleme me võimelised tegema asju, mis varem tundusid ebavajalikena või võimatutena. Ma ei ole päris nõus, kui inimesed ütlevad, et nad elavad oma laste pärast või et see on nende elu kõige tähtsam osa – elus on ikka palju muud ka peale lapsi – kuid kindlasti paneb lapse saamine mõtlema elu peale ja nägema asju veidi teistmoodi.
Mis on need asjad, mida laps on muutnud?
Toitumine on meil üsna mitmekesine, kuid nüüd üritame seda veelgi tasakaalustada, näiteks sööme rohkem kala.
Sportimise osas oleme viimastel aastatel juba midagi ette võtnud – käime soojemal ajal Oliviaga jooksmas – kuid nüüd on mõttes luua mingi regulaarne sportimiskava, kus on aastaringselt ja regulaarselt erinevat sorti koormust.
Seiklused ei tähenda alati kallist reisi. Loodan, et suudan pakkuda Mikale mingeid tegevusi, mis avardavad võimalikult palju tema maailma. Näiteks tekkis mõte, et võiks (kui tütar juba 3-4 aastat vana) käia läbi kõik Tallinna tänavad. Kasvõi keskmiselt kaks tänavat nädalas, siis saame tema keskkooli lõpetamiseks kõik 1400 Tallinna tänavat läbi käidud 🙂 Kindlasti teismeeas Mika saadab mu tänavajalutustega pikalt, aga mida ma tahan talle edasi anda – on huvi maailma vastu, seiklushimu, spontaansus, julgus ja vabadus. Ja kui väikesest peast suudan seda talle pakkuda sellist eeskuju, siis tänavad polegi enam olulised mingi hetk.
Kokkuvõtteks – kas inimesed on võimelised muutuma? Mitte päris. Kuid veidi küll ja kui on kindel plaan ja tahtmine, siis me saame olla paremad ja tublimad inimesed ning anda need kogemused ja väärtused üle ka meie tütrele. Olen optimistlik 🙂
Keetsime Mikale kaalikat ja nii minul kui Olivial tekkis täielik flashback aega, millal käisime koolis. See keedetud kaalika lõhn tähendab vaid ühte – koolisöökla 🙂
Ma ei saa seda mitte jagada 🙂 Ma olin kindel, et potiga teeb Mika tõsisemalt tutvust kuskil 1-aastasena või nii. Et nuuh alustame muidugi varem, aga see kindlasti ei suju nii hästi esimesed nädalad ja kuud. Seda üllatavam on see, et Olivia suutis Mikale potilkäimist selgeks teha juba nüüd, kui tüdruk alles kaheksa kuud vana. Eks mitte veel päris selgeks, kuid Mika kindlasti saab aru, miks ta seal istuma peab ja juba paari päevaga kujunes tal harjumus pissil käia potil ja nii mitu korda päevas. Olen superuhke 😀
