Sõidame autoga mööda vanast Tallinna vanglast. Olivia: Näed, Mika, siin oli vanasti vangla.
Mika: Mis asi on vangla?
Järgneb seletus ja pikk arutelu selle üle, mille eest pahasid onusid ja tädisid vangi pannakse.
Mina: Mõni onu või tädi pannakse isegi terveks eluks vangi.
Olivia: Jah, nagu nurka pannakse, aga terveks eluks, kujutad ette?
Mika: Aga mille eest terveks eluks vangi pannakse?
Mina: Nuuh väga tõsise asja eest. Näiteks kui kellegi ära tapad.
Mika (asjaliku tooniga): Jaa….või kui näiteks söögiga mäkerdad.
Category: Uncategorized
Tsitaat #57 Suri viimane?
Sõidame Mikaga autos, kuulame raadiost uudiseid: …Reedel avaldatud raport on praeguse tegevjuhi Rajeev Suri viimane. Ta tänas nii kliente, töötajaid kui investoreid…
Mika imestunult ja erutunult: Suri viimane?
Parkimiskell
Ma olen nüüd Mikaga juba mitmeid kordi käinud tööasju ajamas. Tema sõidab minuga kaasa kui mul on vaja kaupa tuua/viia, poes käia, kohtuda tööasjus ja kõik sujub sama hästi kui ma tegin neid asju üksinda. Ainus erinevus on see, et koos Mikaga ringi sõites on mul selline parkimiskell 🙂
Gurmaan
Mika kastab tomativiilu ketšupi sisse.
Mina:
Fab life
Olivia võtab kokku meie glamuurse elu: Fanta ja Koka, Puma ja Adi
Näljamängud
Hakkame magama sättima ja Olivia ütleb: Tead, kõige suurem probleem on see, et ma tahaks praegu võileiba.
Tsitaat #56 Šokolaadist hauakivid
Mika on esimest korda surnuaial, vaatab hauakivisid ja siis hõikab: Need on nagu šokolaad!
Tsitaat #55 Tegumisandur
Olivia teeb süüa, mina olen teises toas, Mika nõuab Olivialt tegevusi ja ei lase tal süüa teha.
Olivia: Mika, mine isa juurde ja vaata, kas ta saab sulle tegevust anda.
Mika jookseb minu juurde ja kõva häälega: Issiiii! Emme ütles, et anna mulle tegumisandur!
Marmosett-ahv
Päeval käisime loomaaias, öösel voodisse jõudnuna pakub (unistavalt) Olivia: Võtame endale kääbus-marmosett ahvi.
Mina (teda hellitavalt patsutades): Mul juba on üks kääbus-marmosett ahv.
Vana peer
Teate seda tunnet, kui vanem inimene ajab oma jutuga närvi? Sa tead, et sul mõte lendab valguskiirusel ja kõik on selge, aga see vana peer midagi seletab ja seletab ja kordab kõike veel viis korda üle.
Täna olin mina see vana peer. Ei, ma tean, et ma olengi juba piisavalt vana ja kohati ka täitsa peer, aga seekord oli asi hullem. Ma olin esimest korda vana peer oma lapse silmis 🙂
Jalutame lasteaiast koju ja mul on alati need klassikalised rutiinsed küsimused, mida ma küsin Mikalt: Kuidas sul päev möödus? Mida süüa anti? Kas sa lastega mängisid? Kes lastest kohal oli? Olin just jõudnud selle “Kas sa lastega mängisid?” küsimuseni, kui Mika lajatas: Sa ei pea kogu aeg ühte ja sama küsima!
Jäin vait. Olin hämmeldunud ja üsna häiritud ja ei teadnud, mida öelda. Lõpuks suutsin endast välja suruda mingi hädise “Nuuh aga miks ma ei tohi seda küsida?”
Mika: Sa küsid alati seda küsimust. Kas ma mängisin.
Mina: Nuuh hea küll. Ma ei küsi siis seda.
Mika: Jah.
Kogusin ennast üsna ruttu ja viisin jutu muule teemale, aga tegelikult olin päris turris olekus. See ei meeldinud mulle kohe mitte, sest sellel hetkel tabasin ennast sellelt, et olengi see vanamees, kes alati küsib samu küsimusi ja noore inimese jaoks on suht piinarikas vestelda sellise vana peeruga. Plika pole veel kolmeaastane 🙂