Isa tuli koju

Panen last magama ja nagu ikka Mika seletab igasuguseid asju 🙂 Ja siis tuleb selline mõte:

Mika: Issi, ma usun Jõuluvana.

Ma ei suutnudki sellele kuidagi reageerida. Pomisesin midagi, et “Jajaa, muidugi usud, tubli tüdruk”, aga ise olin rabatud. Kust see siis nüüd tuli? On siin mingi sügavam mõte/tunne või ta lihtsalt peegeldab seda, mida näeb jõuluhooajal? Rääkisin sellest Oliviale ja ta arvas, et äkki Mika reageeris just õhtul nähtud multikale, kus räägiti, et “Jõuluvana peab uskuma”. Võibolla tõepoolest. Igatahes Mika on supertähelepanelik laps ja iga nähtud ning kuuldud infokillu ta korjab kiiresti üles ja paneb endale arhiivi.

Mika hommikusöögi lauas: Anna mulle seda!
Mina ja Olivia: Mida sa soovid?
Mika: Seda!
Mina: Nooh mida sa tahad?
Mika (juba närviliselt): Seda!!!
Mina (ka juba üsna närviliselt): Nooh mida? Ütle välja, mis asja sa soovid!

Mikal väljub kogu asi kontrolli alt ja ta hakkab nutma. Rahustame teda ja räägime sellest, et näpuga pole ilus näidata ja kui sa soovid midagi, siis pead selle välja ütlema, mida sa soovid.

Mika rahuneb ja ma küsin, mida ta siis soovis, enne kui nutma hakkas. Tütre nägu on segaduses.

Mina: Kas sa unustasid selle nutuga ära, mida sa soovisid?
Mika: Jah…kiilusin kinni.

Mika üldiselt väga vähe räägib meile sellest, kuidas tal lasteaias läheb ja mida ta seal teeb. Täielik spioon, kes ei reeda midagi 🙂

Lasteaias käinud jõuluvana kohta tuli siis selline ülevaade: “Ma ei julgenud tema habe paitada. Arvasin, et ta on hunt. Aga ei olnud. Jõuluvana ei rääkinud minu keelt! Lihtsalt võimatu! Mine pekki!”

Praegu on selline papagoi moodi kordamise oskus juba täiesti välja arenenud. See “Lihtsalt võimatu” on vanaema väljend ja “Mine pekki” armastab Olivia kasutada 🙂

Tänapäeval on kombeks tagastada poodi asju, mis mingil põhjusel ei sobi. Mika vist jälgib trende, sest ühe päkapiku poolt toodud kellukese soovis ta tagastada. Küsisin veel, et oled ikka kindel ja vastuseks sain, et jah, ma ei taha seda kellukest, pane palun see sussi sisse tagasi.

Jõuluaeg on käes ja muidugi on vaja vaadata “Visa hinge” (kindlasti esimest kahte osa, aga sobivad ka ülejäänud osad). Kui mitte täies mahus ja sihikindlalt, siis kasvõi vilksamisi, näiteks söögi kõrvale.

Laps on vanaema juures, meil on jõulutoimetused kõik tehtud ja aeg on süüa lõunat.

Mina: Mida söögi kõrvale vaatame?
Olivia: Vaataks “Visa hinge”? Viitsid?
Mina: Viitsin ikka, aga palju ei jõua me vaadata. Mis kohale kerin?
Olivia: Pane see mu lemmikkoht?
Mina: Oot, mis koht see on?
Olivia: Nuuh…pane algusest.

Mikal mitu päeva kõht kinni ja üks hetk kui ta tunneb, et nüüd on õige aeg kakamiseks, jookseb ta vetsupoti juurde ja hõikab “Teeme ära!”

Vaatame kogu perega telesaadet, kus räägitakse mõisa renoveerimisest ja seal kõlab sõnapaar “kooruv maja”.

Mika: Kooruv maja?
Mina: Jaa, kooruv maja.
Mika: Issi, maja pole ju tibu, mis koorub!

“Kallis Jõuluvana! Anna mulle kleepsuraamat ja ära võta tagasi.”

Mika istub multikaid vaatama ja käes on rosin. Ma ütlen talle, et ta sööks rosina ära, mis ta seda käes ikka hoiab. Selle peale saan vastuse, et ei, rosin pistetakse suhu siis, kui multikad hakkavad 🙂

Tüüp pole veel 2,5 aastane, aga juba teab, et nauding + nauding = palju suurem nauding