Kui Mika tuli meie ellu, siis veidi muretsesime, kuidas Haiku ta vastu võtab. Hullult ei kartnud, et Haiku teda hammustab vms, kuna Haiku üldiselt saab beebide ja väikeste lastega väga hästi läbi, kuid siiski mõtlesime, kas nendevaheline läbisaamine on ikka beebile ohutu ja samas põdesime veidi ka koera pärast, sest uus olukord on kindlasti stressirohke ka tema jaoks.
Algul Haiku suhtus Mikasse teatud uudishimuga ning aeg-ajalt võis tema pilgust välja lugeda küsimuse “Kuna te selle uue tegelase tagasi viite?” 🙂 Mika samas suhtus Haikusse kohe algusest peale väga hästi – naeratas talle iga kord ja tahtis temaga “suhelda”.
Tasapisi ka Haiku hakkas beebiga ära harjuma ja kuskil jõulude paiku toimus läbimurre – tundsime, et Haiku on aktsepteerinud uue pereliikme. Veelgi toredamaks läks siis, kui Mika hakkas käputama mööda elutuba. Nüüd oli ta Haikuga justkui samal (füüsilises ja asukoha mõttes) tasemel ja nendevaheline suhtlus läks veelgi paremaks. Kuna käputamise ajal veedame Mikaga palju aega põrandal ja Haiku ka alati seal lähedal, siis saab ka tema nüüd rohkem paisid ja kõrva taga sügamist, mis aitab tal kindlasti paremini tulla toime uue olukorraga.
Nii et Mika ja Haiku on parimad sõbrad nüüd! Ok, see siiski liialdus, aga vähemalt nad saavad läbi 🙂
