Beebi riietamine (külmemal ajal) on üks paras pain in the ass.
Igatsen neid aegu, kui sain riidesse (üksinda elades) ühe minutiga. Jah, ma ei viitsinud alati panna salli kaela või valisin ilmale mittevastava jope, aga ma olen suur mees – kui kurk pärast valutab ja on nohu, siis see on minu enda valik 🙂
Siis tuli mu ellu Olivia ja riietumine sai täiesti uue tähenduse. Tunnistan, et nii mõnigi kord ei suutnud ma leida endas seda zen-meest, kes võtab vabalt kogu seda oot-ma-otsin-mis-sall-võiks-siia-sobida-oot-see-kampsun-on-liiga-õhuke-lähen-vahetan-välja-ooooot-ma-unustasin-oma-mobiili-tuppa rituaali ja vihastasin ja susisesin nagu üks vana uss.
Nüüd on riietumise protsessi lisandunud Mika ja see teeb kogu asja veel “lõbusamaks”. Beebi riietamine on midagi sellist:
Ainus lahendus on hingata sügavalt sisse ja mõelda, et vaatamata sellele, et Olivia ja Mika ei hakka arvatavasti kunagi riietuma (kuigi Mika puhul on lootust, et ma treenin ta välja) nii kiiresti kui mina, on nad kaks ilusat inimest, kes mulle kõige armsamad ja kui vaja, siis võib ju veidi oodata ka 😀