Kui Mika sündis, siis muidugi tundsime suurt rõõmu. Võib öelda, et ka teatud side oli olemas selle väikese inimesega ja soov ning kohusetunne tema eest hoolitseda. Kuid polnud armastust. Rääkisime sellest Oliviaga ja meie tunded olid sarnased. Julgesime seda endale tunnistada ja tegime isegi nalja, et armastame oma koera rohkem, sest Haikut tunneme juba 11 aastat, aga Mikat vaid mõned nädalad.
Nüüd, kui Mika sünnist on möödas veidi üle kahe kuu, võib öelda, et ma olen täielik sucker selle tüdruku järele. Armastus Mika vastu ja side temaga kasvab iga päevaga ning see on isegi veidi hirmutav, kui tugevaks see tunne võib minna.
Aga jah, vastus küsimusele, mis on pealkirjas: minu puhul siis poolteist-kaks kuud 🙂