Meie elu suurim kriis

See postitus räägib sellest, kuidas me sukeldusime meie elu suurimasse kriisi. Lisaks meie isiklikule elule, tunnetele ja mõtetele panin kirja ka sündmuste kronoloogia – nii on sul, kallis Mika, kunagi hea seda lugeda.

Eellugu

Aastavahetuse paiku räägitakse uudistes, et Hiinas on avastatud mingi uus viirus. Haigeid inimesi on leitud Wuhani piirkonnas. Arvatakse, et viirus on alguse saanud kohalikult turult. Nädal aega hiljem on selgunud, et tegemist on koroonaviirusega. See ei ütle midagi. Mingi viirus kuskil kaugel Aasias. Viiruseid on ka varem olnud (viimase paarikümne aastaga on meedia korduvalt hullutanud “surmavate” viirustega), aga mingit pandeemiat pole olnud ja sellepärast ei tundu uudis väga hirmutav. Tegelikult sellel hetkel Hiina naaberriigid, kellel on juba kogemusi 2003. aastal Aasias möllanud SARS viirusega, valmistuvad karantiiniks ja tugevdavad piirivalvet.

Jaanuari keskel veel arvatakse, et viirus ei kandu inimeselt inimesele. Tegelikult kandub küll ja väga edukalt. Sellel hetkel on viirus jõudnud juba väljaspoole Hiina piire. Näiteks 19. jaanuaril maandub USA-s mees, kellel hiljem tuvastatakse koroona.

25. jaanuaril tähistab Hiina uut aastat. See on selle riigi suurim püha ja miljonid inimesed reisivad pühade ajaks koju. Just sellel hetkel hakatakse viiruse pärast Hiinas piirama reisimist ning Wuhani linn pannakse karantiini. Mäletan, kui uudistes räägiti Wuhani karantiinist, siis läks mul esimene tuluke peas põlema. 11 miljonit inimest karantiini? See tundus päris hull asi, aga samas see ei tekitanud muret. Lihtsalt pani imestama, et nii palju inimesi korraga pannakse luku taha.

Nädal aega hiljem astub Suurbritannia välja Euroopa liidust. Sellel hetkel on ka juba Euroopas esimesed koroonahaiged, kuid jätkuvalt ei tundu asi ohtlik. Hiinas on 11 000 nakatanud inimest ja surnud 258. Pole mingid hullud numbrid. Kuigi nädal aega hiljem on surnud peaaegu poole rohkem ja esimesed ohvrid on juba ka väljaspool Hiinat, annab WHO hinnangu, et levik on aeglane ja minimaalne ning pandeemia ohtu pole.

Veebruari teises pooles on Wuhanis ohvreid rohkesti ja inimesed surevad koroonasse nüüd ka väljaspool Hiinat. Esimesed suurimad epideemiad tekivad Lõuna-Koreas, Iraanis ja Itaalias. Siiski on ohvrite arv jätkuvalt tagasihoidlik, näiteks Itaalias on 20. veebruari seisuga surnud 11 inimest. See pole mingi arv kui võrrelda näiteks sellega, kui palju inimesi sureb Itaalias iga aasta grippi.

22. veebruaril kutsume külla palju sõpru. Kõik küsivad, mis on põhjus, kas ootame teist last või on kolimine plaanis või mingi muu suur sündmus. Tegelikult lihtsalt tahtsime näha oma sõpru. Üle pika aja on meil külas koos lastega peaaegu 20 inimest ja see on üks väsitav, aga väga tore pidu. Koroonat ka mainitakse jutu sees paar korda, aga rohkem ikka nalja võtmes. See teebki olukorra nii sürrealistlikuks, kuidas elu võib muutuda terves maailmas vaid kahe-kolme nädalaga. Ühel hetkel on see vaid nali ja vähem kui kuu pärast on reaalsus hoopis teistsugune.

Veebruari lõpus ja märtsi alguses on siiski selge, et uus viirus on mingi jälje jätnud ka meie elule. Hiina turistid (kellega Eesti turismi-, majutus-, toitlustus- ja kaubandusettevõtted on arvestanud) jäävad tulemata ja järjest tühistavad reise. Kui suhtlen poodidega, kuhu meie kaupa viin, siis kõik ütlevad, et turiste on see aasta kõvasti vähem. Kõik loodavad, et olukord normaliseerub suveks, kui Eestis on turismi tipphooaeg. Kui märtsis käime sõpradel külas, siis teen nalja, et jah koroona ohustab ka meid ja varsti on pankrot, aga see on siiski nali.

27. veebruaril tuvastatakse Eestis esimene koroonaviirusesse nakatanu.

Veebruari viimastel päevadel käime veel korra Tartus ja maal Olivia sugulastel külas ning siis on koroonast rohkem juttu.

Märtsi esimesel nädalal on olukord Euroopas muutunud halvema poole ja seda väga järsku. Põhiline haiguskolle on Põhja-Itaalias, kus selleks ajaks on surnud 230 inimest ja uusi nakatunuid tuleb tuhande kaupa päevas. Nähes kiiresti süvenevat meditsiinilist kriisi Itaalias, hakkavad teised Euroopa riigid reageerima piiride sulgemisega ja karantiini või osalise karantiini väljakuulutamisega.

Meie haigus

See foto on tehtud kuu aega tagasi, kolmapäeval, 11. märtsil. Esmaspäeval käime kuulamas kirikus meie naabrist orelimängija etteastet ja Mika on väga elevil. Ta saab isegi proovida vajutada oreli klahve ja see jätab talle kustutamatu mälestuse. Seal kirikus või järgmine päev lasteaias saab Mika mingi nakkuse ja teisipäeval juba veidi köhib. Kolmapäeva hommikul otsustame lapse koju jätta ja kuigi tal on väike köha, on tuju hea. Kuid juba mõne tunniga muutub ta seisund halvemaks, köha läheb hullemaks ja tõuseb palavik.

Etteruttavalt saab öelda, et tegemist pole koroonaga. Mind ja Oliviat ka testiti, tulemus oli negatiivne. Siiski on see raske gripp, mille Mika põeb läbi umbes nädalaga, meie Oliviaga jääme haigeks kuuks ajaks. Minu jaoks oli see mu elu kõige räigem gripp. Nüüd kuu aega hiljem on minu seisund juba enam-vähem, aga haigus on olnud väga pikk ja haiguse kulg oli minul äärmiselt ebameeldiv: alguses korralik köha, siis kümme päeva kestev palavik, samal ajal peaaegu kolm nädalat kestev ja väga raskekujuline nohu ning tagatipuks tüsistusena põsk- ja otsmikukoopa põletik. Selle taustal pidev stress ja magamatus pandeemia ja majandusliku kriisi pärast. Such fun!

Olivia põeb läbi veidi kergemalt (tal polnud palavikku), kuid tal on ka köha, lõpmatu ja raju nohu ja kerge põskkoopa põletik. Täiesti terveks pole saanud temagi. Ikka veel võitleb nohu ja nõrkustundega.

Märts, eriolukorra algus

Sellest hetkest, kui Mika jäi koju, arenevad sündmused väga kiirelt. 11. märtsil välisminister soovitab mitte reisida riikidesse, kus on rohkem koroonajuhtumeid. Samal päeval kuulutab WHO välja ülemaailmse pandeemia.  Meil endal on 19. märtsil planeeritud reis Küprosele ja me isegi veel kaalume sinna sõitmist, kuid juba tundub see liiga riskantne.

Koroona kiire levik ja nafta hinna järsk langus (üks põhjusi on vähenev tarbimine ja teiseks põhjuseks Venemaa keeldumine OPEC’i plaanist vähendada naftatootmist) viivad börsid üle maailma meeletusse langusesse. 9. märtsil on USA börsid kõvasti kukkunud, järgmine kukkumine on juba neljapäeval ja see kukkumine on suurim viimase 30 aasta jooksul.

Itaalias sureb nüüd päevas üle 150 inimese. See on rekord, nii palju ei surnud inimesi korraga ka Hiinas.

12. märtsil, neljapäeval, loob Eesti valitsus erikomisjoni, mis tegeleb COVID-19 olukorraga. Komisjon soovitab mitte korraldada üritusi, kus koguneb korraga üle 100 inimese ja keelab kruiisilaevadel Eesti vetesse sisenemist kuni 1. maini. Samal päeval haridusminister kuulutab välja kõikide koolide sulgemise alates 16. märtsist. Selleks hetkeks on Eestis registreeritud 27 koroonajuhtumit.

Sama päev toob uudiseid kiiresti juurde. Valitsus kehtestab eriolukorra. Keelatakse spordiüritused. Muuseumid, teatrid ja kinod pannakse kinni. Inimestel tekib esimene paanika ja joostakse poodidesse, et varuda kriisi ajaks.

Sellel öösel magan ma halvasti ja 13. märtsil ärkan kell 5. Lesides voodis saan rahulikult mõelda tekkinud olukorra üle. Mu ema üks klassikalisi väljendeid on “Pane üks pluss üks kokku!” ja seda ma teengi. Arvestades seda, et riigid sulgevad piire, pole väga palju turiste siia lähiajal oodata. Võibolla kuu, võibolla kaks, võibolla terve suvi, äkki isegi aasta? Muuseumid on hetkel kinni, jällegi teadmata kuna neid avatakse. Äkki suletakse mingi hetk ka ostukeskused? Kuna Lucky Laika käibest umbes 90% tuleb edasimüüjate kaudu ja nendest omakorda kindlasti 50-60% on turistid (meie poed muuseumites, lennujaamas, vanalinnas), siis see tähendab, et meie käive langeb kõvasti. Kui pannakse kinni ostukeskused, siis langeb veelgi. Arvutan, mis ma arvutan, aga tundub, et me võime praktiliselt nädala-kahega kaotada kuni 90% oma käibest. See mõte on masendav, aga samas kuidagi ka kainestav. Kui nii, siis nii. Järelikult tuleb ruttu otsida lisateenimisvõimalusi, sest nii isiklikud kui firma kulud ju jäävad. Kulud…nendega tuleb ka midagi teha. Äkki saab laenude/liisingute puhul maksepuhkust, mingist kulust saab äkki loobuda, midagi saab äkki läbi rääkida partneritega?

Hommikusöögi ajal räägin seda kõike Oliviale. Ta võtab seda uudist üsna stoiliselt. Siis sõidan toidupoodi, et igaks juhuks oleksid meil ja mu emal mingid toiduvarud. Käime see päev veel Mikaga perearsti juures ja arst arvab, et küll tütreke saab terveks ja kui mitte, siis antibiootikumid peale. Õnneks paari päevaga Mika palavik langeb ja järgmisel nädalal tema tervis hakkab paranema.

Räägime Oliviaga ja otsustame kohe hakata tegutsema. Kui kaupa ei saa müüa, äkki siis saab müüa joonistamist. Olivia hõikabki juba laupäeval Facebookis, et kui keegi vajab illustratsioone, siis on ta nõus hea meelega aitama.

Järgmised kaks nädalat on kõige raskemad. Esiteks nii minu kui Olivia tervis halveneb. Minul tõuseb palavik, me mõlemad köhime ja nohutame hullult. Meie armas koer Haiku on juba varasematel kuudel vanemaks jäänud (ei kuule nii hästi, pole enam nii aktiivne), kuid nüüd on ka tema tervis järsku halb – eriti “tore” on pandeemia, majandusliku kriisi ja enda haigusele lisaks veel ka koera okset koristada mitu korda päevas.

Kindlasti ei tee organismile head see, kui lisaks haigusele hullult stressad pandeemia ja enda tuleviku pärast. Nagu alati, kui sündmusi on palju, siis aeg liigub ühest küljest hästi kiiresti, teisest küljest aga kogu see periood venib üheks pikaks luupainajaks.

17. märtsil sulgeb Eesti piirid. Nendel päevadel sureb Itaalias päevas juba üle 400 inimese ja hirm ning olukorra tõsidus hakkab jõudma ka siiakanti. Eestis on 200 nakatanud. Haigusest hullem on seis majandusega. Ettevõtlus saab järjest hoope. On ettevõtteid, kelle tegevust piirab riik (kinod, spordisaalid, teatrid, kontserdipaigad jne), aga on neid, kes sulgevad oma uksed ise (paljud poed, hotellid, restoranid, kohvikud jne), sest kliente lihtsalt pole. Turiste pole üldse, aga ka kohalikud kliendid istuvad riigi soovitusel kodus või lihtsalt ei kipu kulutama raha ajal, kui tulevik on väga ebaselge. Kõiki neid ettevõtteid teenindavad omakorda sajad ettevõtted, kes satuvad samuti raskustesse. Need ettevõtted, kus inimesi veel ei koondata, vähendavad töötasusid ja ei võta enam juurde uusi inimesi. Riik lubab toetada ettevõtlust, aga kuidas see täpselt hakkab toimima, keegi veel ei tea. Olukorra tõsidusest räägib see, et rahandusminister räägib miljardi-kahe laenamisest, et pakkuda toetust ettevõtjatele.

Suhtlen oma venna ja tema naisega Venemaal. Naaberriigis pole veel koroonajuhtumeid palju ja kõik toimib vanaviisi. Hoiatan neid, et nad valmistuksid (kasvõi moraalselt), et olukord üsna tõenäoliselt võib väga kiiresti muutuda ka seal. Tunnen, et nendele tundub mu jutt veidi ulme.

Samas on meie olukord – pereettevõtte käibe langus praktiliselt nulli vaid nädalaga – arusaamatu ka paljudele teistele inimestele sealhulgas mõnele meie sõbrale. Kui sa oled riigitööl või töötad mõnes suuremas ettevõttes, mida otseselt see kriisi esimene laine ei puuduta, siis võib tunduda, et olukord on tüütu, aga samas ei midagi katastroofilist. Facebookis inimesed jagavad infot, mis filme ja seriaale nad vaatavad karantiinis, milliseid raamatuid loevad ja mõtisklevad selle üle, kuidas veel oma aega sisustada. Meie aga mõtleme sellele, kuidas lihtsalt ellu jääda ja raamatute/filmide/seriaalide jaoks pole lihtsalt aega ega jõudu.

Õhtul panen üles Facebooki ka omalt poolt postituse selle kohta, et otsin tööd. Palavikuga muidugi mingit tööd kohe ei saa teha, aga vaikselt peab juba otsima. Mingi hetk on tööturul liiga palju inimesi ja siis on see tööotsimine veelgi raskem.

Meie vanamoodne rituaal – vaadata õhtuti koos uudiseid – on saanud sitamaigu juurde. Seda kirjeldab väga hästi anekdoot: “Õhtuti peale uudiste vaatamist vaatan õudukaid, et veidigi ennast rahustada”. Nädal aega hiljem me loobume uudiste vaatamisest. Niikuinii online-uudiseid ikka piilume ja Facebooki kaudu ka pressib meedia sisse, nii et uudiste puudust pole, aga õhtuti enam ei jaksa iga päev seda jura vaadata.

Mika ja meie haigus ning kogu pandeemia jama tõmbavad reisile kriipsu peale. Mingi hetk on niikuinii selge, et lennukid ei liigu enam. Isegi kui Küprosele saaks, siis tagasi saamine oleks kahtlane. Pigem kutsuvad riigid oma kodanikke tagasi ja korraldavad lennureise, et neid ära tuua välismaalt.

Kuna oleme veel ka haiged ja see täiega nüristab niigi rasket olukorda, siis mingi hetk tunnen, kuidas emotsioonid kõiguvad üles-alla. 19. märtsil kirjutan Facebook’i: “See kriis alles algas, mul juba kopp ees 🙂” ja nii ongi – juba on villand sellest kõigest, aga saan aru, et see on alles algus. Kopp on ees ka sellest, et saangi aru, et kõik alles algab.

Peagi ilmub telefonioperaatori nimetuse juurde märge “Ole kodus” ja see on seal siiamaani.

Järgmine päev hoian Mikat süles, vaatame koos arvutist midagi, tema on rõõmus, aga mul hakkavad pisarad voolama. Õnneks tema ei näe ja ei saa aru, et millegipärast mul käib meeletu kurbuse laine üle pea ja mul on nii kahju meie tütrest, kes peab selle jama sees oma noort elu alustama. Väikese lapsena tal loomulikult ei jää kõik need sündmused meelde ja ta ei saagi nendesse suhtuda sama tõsidusega kui täiskasvanud. Ta võtab kõike loomulikuna – peab kodus püsima ja mängima siin issi-emmega, siis nii ongi ja see on lõbus ja tore. Uue haiguse nimetus ja käitumisreeglid jäävad kiiresti talle külge. Mängides nukkudega paneb Mika nende vahele rohkem ruumi ja seletab omaette: “Nii…nii ei saa bakterid liiga teha teile”. Vaatab telekast onu, kes on pargis ja hüüab: “Väljas ei tohi olla praegu!” See kõik on armas, aga ka kurb.

Märtsi lõpp, harjumine uue eluga

Uus nädal on mingis mõttes juba kergem. Tervis on vilets, kuid muus osas mõistus hakkab selle eriolukorraga harjuma. Uus reaalsus on sürrealistlik:

• Me praktiliselt ei käi enam poes. Paljud meie sõbrad käivad siiski poes ja mõni ei saa piirduda ka kodukontoriga, vaid peab käima tööl, kuid meie oleme sellel hetkel täiesti haiged ja mõte sellest, et saaks veel koroona ka peale, ei tundu ahvatlev. Söögi tellime online-toidupoest ja kui need on massiliste tellimuste pärast umbes, siis on abiks toitlustusettevõtete varustajad. Kuna restoranid-kohvikud on suures osas kinni, siis on nende varustajad kiiresti muutnud oma ärimudelit ja varustavad toiduga nüüd ka eraisikuid. Kusjuures oluliselt kiiremini kui suured kaubandusketid.
• Kui toidukaup jõuab meieni, siis asjad, mis lähevad külmkappi, laseme enne piirituselapiga üle. Postimees teeb video Marek Strandbergiga, kes näitab, kuidas desinfitseerida poest ostetud asju. Võrreldes meiega on tema üle mõistuse põhjalik, aga isegi meie see piima- ja kanafileepakkide nühkimine tundub kummaline ja ülepingutatud, kuid siiski üritame nii vähendada riski jääda haigeks.
• E-apteek kahjuks ei toimi päris nii nagu peaks. Seal on pidevalt puudu osa asju ja sellepärast apteekides käime füüsiliselt kohal. Me pole kunagi nii palju rohtu lühikese ajaga ostnud. Arst kirjutab iga mõne päeva tagant uued rohud välja ja nii me suundume taas apteeki, kus kulutada niigi raskel ajal järjekordsed 30-40 eurot.
• Käte pesu on nüüd A ja O. Pese-pese ja veelkord pese. Minu ekseemis käed “rõõmustavad” selle üle meeletult 🙂
• Maski kandmine on eraldi teema. Mask on saanud meedia jaoks põhiteemaks ja pidevalt arutletakse selle üle, kas mask kaitseb või ei kaitse, keda ta kaitseb ja milline peaks see mask olema. Facebook on täis eraisikuid ja firmasid, kes kõik nüüd toodavad maske. Maskid, maskid, maskid. Siin fotol kannan ma maski esimest korda, kui käin poes. Erinevalt Van Gogh’ist on mul mask valepidi ees 🙂

• Desinfitseerivad vahendid on teine kuum kaup. Kosmeetika- ja alkoholitootjad ruttu lisavad oma tootevalikusse des.vahendid. Kui algul pannakse antiseptiku pudelid ostukeskustesse kaupluste enda initsiatiivil, siis aprilli alguses määrab riik kohustuse paigaldada neid igasse kauplusesse, et inimesed saaksid pidevalt puhastada enda käsi.
• Väga kummaline tunne on ka see, et Mika ei saa kohtuda oma vanaemaga. Mina algul veel viin emale ise toidu kohale, aga hiljem tellin talle netist otse koju ja kuna me oleme veel ise ka haiged, siis me ei näe minu ema kuu aega. Suhtleme muidugi iga päev telefoni teel. Moodne väljend “sotsiaalne distantseerumine” tähendab seda, et me ei näe ka oma sõpru-tuttavaid.
• 90% uudistest on kas koroonast või sellest tingitud asjaoludest.

23. märtsil teatakse, et suvised olümpiamängud jäävad ära (keegi kahtles üldse?), Eurovisioon on selleks ajaks juba tühistatud. Itaalia ja Hispaania juhivad surmajuhtumite osas, esimeses on tipppäevadel suremas tuhat inimest päevas. Suurem haiguse laine on jõudnud ka Ühendriikidesse, eriti palju nakatanuid on New Yorgis.

Kuna ilusa ilmaga paljud inimesed läksid välja, siis populaarsed kohad (nagu Stroomi rand meie kandis) on nädalavahetusel inimestest pungil. Nüüd võideldakse sellega: mängu- ja spordiväljakud pannakse kinni, politsei patrullib tänavatel ja läbi valjuhääldite korratakse inimestele väljaskäimise reegleid, droonidega otsitakse inimgruppe, kes ei täida neid reegleid.

USA president Donald Trump usub, et suurem kriis on läbi kahe nädalaga ja munadepühaks saavad USA inimesed ja ettevõtlus naasta tavalise elu juurde. Etteruttavalt: kahe nädala pärast on USA-s tippsuremus ja New York on täiesti kriisis, karantiinist loobumisest ei saa juttugi olla.

Kuna mu tervis ei taha kuidagi paremaks minna, siis kutsub perearst mind röntgenpilti tegema ja perearstikeskust külastama. See on taas üks uus sürrealistlik kogemus: perearstikeskus on väga vaikne, seal pole ühtegi patsienti (vastu võetakse vaid beebisid ja neid, kes väga-väga vajavad perearsti külastamist ja proovide võtmist), ukse ette on barrikaadiks pandud toolid ja suur silt “STOP”. Arst, kes mind vastu võtab, kannab maski, kaitsekostüümi ja plastikust visiiri. Meie pere lemmikfilmide hulka kuuluvad igasugused apokalüptilised ja postapokalüptilised filmid ning perearstikeskuses nähtu on justkui kaadrid nendest filmidest.

Perearst otsustab paar päeva hiljem saata mind siiski ka koroonatesti tegema, kuna olen juba pikalt haige. Ka testmine on justkui filmi tegevus. Mulle helistatakse, küsitakse, kas jõuaksin tunni aja pärast sõita drive-in testimispaika TTÜ parklasse. Sõidan õhtul pool kaheksa pimedas ja pooltühjas linnas parklasse, kus pean sõitma suurde telki ja avama akna. Läheneb labori töötaja, kes on jällegi ülekeha kaitstud, võtab ninast proovi ja hommikul on mul digiloos testi tulemused näha. Negatiivne. Ma veidi isegi lootsin, et oleks koroona, siis oleks sellega selge ja antikehad ka äkki juba olemas kogu perel ning ei peaks nii väga muretsema.

25. märtsil sureb koroonaviirusesse esimene Eesti elanik. Kogu Euroopas on surnud 12 000 inimest, USA-s tuhat.

Nüüd, kui suurema kriisi algusest Euroopas on möödas kaks nädalat, hakkavad majandusanalüütikud tegema esimesi prognoose. Reaalsus on see, et kui prognoosimine on isegi tavaolukorras väga raske ja tihtipeale subjektiivse tulemusega tegevus, siis antud olukorras ei oska keegi midagi kindlalt prognoosida. Selge on üks: põnts majandusele on seekord korralik. Mitte nagu 2008. aasta kriis, mis praegu võib tunduda ilusa ajana. Räägitakse langusest, mis võib olla 10%, aga ka 25%. Halvimad prognoosid ennustavad Euroopas sellist majanduslangust, mis viimati oli siinkandis II maailmasõja ajal ning lootust olukorra stabiliseerumisele ja majanduse kasvule on võibolla alles kahe aasta pärast. USA-s on olukord sama hapu. Kahe nädalaga jääb töötuks 10 miljonit inimest.

27. märtsil suletakse Eestis ostukeskused. Lahti jäävad vaid toidupoed, apteegid ja sideettevõtete esindused.

Kõige hullem on Eestis olukord Saaremaal. Väikesel saarel on rohkem nakatunuid kui Harjumaal ja see olukord püsib sellisena ka hetkel, kui ma kirjutan seda postitust (hetkel Saaremal 455 testitud haiget, Harjumaal 404).

Märtsi lõpus, kui inimesed on istunud kodudes juba enam kui kaks nädalat, hakatakse rääkima sellest, kuidas on perevägivald kasvanud ning kuidas paljude inimeste psüühikale võib selline nelja seina vahel passimine mõjuda väga negatiivselt. Meil Oliviaga on tegelikult seis vastupidine. Me olime juba varem harjunud töötama kodukontoris ja kriisi ajal meil tegelikult suhted on isegi paremad, kui enne seda. Üritame toetada üksteist ja mingeid vaidlusi või jagelemisi pole üldse. Võibolla oleme lihtsalt liiga väsinud ja kurnatud selleks 🙂

Naaberriikidest on nüüd viirus jõudnud ka Venemaale (õigemini selle teadvustamine) ja riik sulgeb piirid ning kuulutab välja puhkuse nädala (mis hiljem pikeneb kuuks) – äärmiselt küüniline riigi suhtumine oma inimestesse, sest ilma eriolukorra väljakulutamiseta pole tavakodanikel ka võimalust kaitsta oma õigusi lepingute (eelkõige laenu- ja üürilepingud) lõpetamisel või nende tingimuste muutmisel. Putin paneb nn “puhkuse” ajal kogu vastutuse tööandjate peale, mis võib anda meeletu hoobi ettevõtlusele Venemaal.

Aprill

See on vist üle väga pika aja esimest korda, kui 1. aprillil ei tehta eriti aprillinalja.

Küsin emalt, kas see on tema elu suurim kriis. Meie elu suurim kriis on see kindlasti. Lähedal seisavad ehk Tšernobõli katastroof (millest toona väga palju ei räägitud ja see oli üks müstiline sündmus, mille kohta liikusid vaid kõlakad ning mille mastaabist saime teada alles aastaid hiljem) ja Nõukogude Liidu lagunemine ning sellest tulenevalt 90-ndate majanduslik seis. 90-ndad oli tõepoolest rasked. Mäletan, kuidas mu ema ja isa pidid kohanduma uue reaalsusega ja kui raske (eriti isal) see nende jaoks oli. Majanduslik olukord oli üsna vilets, kuid kuna ma olin siis teismeline, olid mul teised mured ja rõõmud 🙂

Ema arvab, et see on ka tema elu suurim ühiskondlik kriis. Isegi võibolla tema vanematel polnud nii suurt kriisi üle elatud, kuna II maailma sõda neid otseselt ei puudutanud ja küüditamine läks ka õnneks kaarega mööda.

Aprilli esimestel päevadel on viirus testitud üle maailma enam kui miljonil inimesel, surnuid on üle 50 000. Enim sureb inimesi nüüd Hispaanias (peaaegu tuhat inimest päevas) ning viirus levib väga kiiresti USA-s. Eestis on surnud 11 inimest.

7. aprillil teatab Lucky Laika parim edasimüüja, et nad panevad oma vanalinna poe kinni. Eks selliseid uudiseid ma juba ootasingi, kuid ikkagi on see ootamatu, sest just see pood on väga tubli, müüb hästi, maksab alati õigel ajal arved ning on tegutsenud juba väga kaua.

Samal päeval külastame ema. Mika nägi vanaema viimati kuu aega tagasi. Tuppa sisse ei lähe, vaid jalutame koos, hoides paarimeetrist vahet. Nii tore, et Mika näeb vanaema ja ma näen, et ka ema on väga rõõmus selle üle, et saame taas kohtuda.

Hiina lõpetab Wuhani karantiini, kuna haigusjuhtumite arv on väga väike ja enamasti inimestel, kes jõuavad riiki välismaalt.

Kuna Eestis pole seni väga suurt puhangut olnud, siis vaikselt hakatakse rääkima ka sellest, kuidas ja kuna saaks siin eriolukorra lõpetada. Igatahes ei juhtu see enne 1. maid ja ka edaspidi on selle aasta suvi hoopis teistmoodi kui kõik teised suved. Koolide lõpueksamid nihkuvad edasi või jäävad üldse ära, suured rahvakogunemised (suvekontserdid ja -etendused, festivalid, laadad, spordiüritused jne) on üsna tõenäoliselt keelatud veel mitu kuud ja majanduslik seis pigem halveneb sest paljud need firmad, kellel hetkel veel on tellimusi ja ekspordiplaanid järgmiseks paariks kuuks, näevad, et uusi tellimusi ei tule juurde.

Kokkuvõte

Nüüd, 11. aprillil, on see kriis kestnud Eestis peaaegu kuu aega. Siin mõned mõtted, mis mul praeguseks sellest jamast on:

• Minu meelest selle kriisi suurim probleem pole nakkuse levik ega suremus, vaid teadmatus. Keegi ei tea täpselt midagi. Erinevaid hüpoteese viiruse leviku, suremuse, taasnakatumise võimaluse, ravimise, vaktsineerimise jms kohta on seinast-seina. See kõik on ka loogiline, sest viirus on väga värske. Kuid kuna selle levik on siiski olnud väga kiire ja surve meditsiinisüsteemile on niivõrd järsk, lausa nii järsk, et viib peaaegu süsteemi kollapsini, siis hirm ja paanika on loonud olukorra, kus poliitikud on sunnitud tegema neid otsuseid, mis ühest küljest võibolla päästavad väga suure hulga inimeste elusid, teisest küljest aga hävitavad majanduse. Eks reaalne olukorra hindamine on võimalik vaid kunagi hiljem, kui viirus on ohjeldatud ja saab analüüsida, mis oleks või poleks juhtunud teistsuguste otsuste puhul. Teadmatus pole ainult haiguse enda osas, vaid puudutab ka kõike seda, mis on haigusest tingitud ehk eriolukorda ja majanduslikku langust. Keegi ei tea täpselt, kuna saab eriolukord lõppeda ja kuidas ja kuna majandus taastub.
• Selge pole ka see, kas viirus tuleb tagasi peale seda, kui selle levik on vähenenud. Palju räägitakse sellest, et koroonaviirus on tulnud, et jääda – kui seda praegu jõuliselt ei suudeta maha suruda, siis võibolla ta ei taandu isegi suvel või siis tuleb tagasi sügisel. Seega ainus lõplik lahendus oleks kas tõhus ravim või vaktsiin. Pigem loodetakse ikka vaktsiini peale, aga selle loomine ja hiljem tootmine võtab kaua aega. Kõige optimistlikumalt on kõlanud tähtaajaks sügis 2020, aga realistlikumad tähtajad on kevad-sügis 2021.
• See on kummaline kriis ja pandeemia. Eks ikka filmidest teame seda, kuidas viirus laastab tervet maailma ja kogu ühiskond muutub totaalselt: kostüümikunstnikud ikka armastavad kujutada inimesi sellistes filmides räbaldunud riietes, viimane veevaru plaskus, seljakotis paar purki konserve ja vöö vahel püstol. Nüüd aga inimesed istuvad oma soojades kodudes, vaatavad Netflixi, loevad raamatuid, tellivad e-poest toitu ja muud kaupa ja teevad mugavalt tööd diivani pealt. Mureks ehk vaid pangakontol olev number ja selle kiire vähenemine, kui sa oled kaotanud kriisi tõttu oma töö. Kuigi kaitse- ja desinfitseerimisvahendeid napib, on muud kaupa küllalt. Teadlased ongi öelnud, et koroona pole “maailmalõpu viirus”. Jah, ta on ohtlik, kuid tema nakkustase ja suremus pole kaugeltki selline, mis ohustaks suurt osa populatsioonist ja seetõttu võiks mõjuda ka ühiskonnale laastavalt. Seega on see selline vaikne ja nähtamatu sõda.
• Eestis on tänase päeva seisuga testitud 1304 juhtumit, haiglas on 139 inimest, 24 inimest on surnud. Maailmas on kõige hullem olukord USA-s, kus on hetkel testud üle poole miljoni juhtumi, surnuid on peaaegu 19 000, nendest väga suur osa New Yorgis. Euroopas on kõige hullem olukord Itaalias ja Hispaanias (vastavalt peaaegu 19 000 ja üle 16 000 surnud inimese), järgneb Prantsumaa 13 000 surnuga. Üle maailma on fikseeritud juba peaaegu kaks miljonit nakatanut ja surnud on üle 100 000 inimese. Paljud uuringud näitavad, et tegelikult nakatanud inimeste hulk on oluliselt suurem, numbritest on pakutud 5-15 korda suuremat arvu. Mis ühest küljest on halb uudis ja näitab, et koroona levib kiiremini ja salalikult (inimestelt, kellel pole mingeid sümptomeid), teisest küljest aga jällegi hea uudis, sest see näitab, et uue viiruse suremus pole nii kõrge, nagu algselt kardeti.

Isiklikust elust ka veidi 🙂

• Mina ja Olivia oleme ikka veel haiged. Enesetunne on päris tipptopp, aga Olivial on jätkuvalt nohu ja minul oli terve nädal täielik nõrkus ja nüüd taas kõrv ja põsk valutavad (mis viitab sellele, et põskkoopa põletikku ei saanud lõplikult korda). Olivia sai samuti testitud koroonale – mida pole, seda pole 🙂
• Kõik minu tüdrukud on olnud väga tublid! Olivia kipub alati üle muretsema, aga praegu, kui on tõeline kriis, on ta väga tubli ja asjalik. Mika käitub hästi. Arvestades seda, et enamuse ajast veedab ta meie kodus ja ainult koos meiega, siis on ta vägagi tubli olnud ja jonni on olnud isegi vähem kui tavaolukorras. Kolmas tüdruk, mu ema 🙂 Ka tema on olnud väga tubli ja vapper! Temal on mingis mõttes raskem kui meil, sest tema peab ju olema kogu aeg üksi. Me küll suhtleme igapäevaselt telefoni teel, aga see pole päris see. Mul on väga hea meel, et ta iga päev käib pargis jalutamas. Tema elukoha läheduses asuv Kase park on kevadel imeline!
• Meil on nii head sõbrad! Nad helistavad ja kirjutavad, küsivad kuidas meil on ja pakuvad oma abi. Mitu korda olen kuulnud neilt “Mul nii süda valutab teie pärast!”. See hoolimine on selle kriisi ja meie pere haigusperioodi üks helgemaid momente. Aitäh teile kallid! Me armastame teid ja küll me saame taas varsti kokku, et muljetada, palju naerda, süüa head toitu ja juua häid jooke!
• Meie firma seis on nutune. See pole otseselt pankrot, sest meil pole suuri kulusid hetkel (töötajaid meil peale enda pole, jõulude ajal sai lattu tellitud üsna palju kaupa) ja osa kulusid saime ka vähendada vähemalt paariks kuuks. Samas kui firma ei too midagi sisse, siis ei saa päris nii öelda ka, et firma edukalt tegutseb. Rahul saab olla siis, kui saame juba püsikulud nulli ja ehk jääb midagi veidi ka üle, et uut kaupa tellida. Aga palka meile keegi ei maksa ja see tähendab, et me oleme sunnitud otsima uut tööd (haiguse tõttu on see otsimine praegu passiivne) ja firma jääb mõneks ajaks kõrvaliseks tegevuseks. Maha matta üheksa aastat ülesehitatud brändi me ka ei saa, seega peame pingutama ja lootma, et tulevad ka paremad ajad – seni aga tuleb lihtsalt ellu jääda. Praegu Olivial juba mõned tellimused on ja ta saab neid joonistada kohe kui on parem enesetunne.
• Ja lõpetuseks: see kriis jätab kindlasti kõikidesse meist jälje. Isegi selline juhtum nagu 9/11, mis ei olnud globaalne nähtus ja mille ohvrite arv oli maailma elanikkonna mõistes tagasihoidlik, muutis igaveseks selle, kuidas me reisime – lennundusreeglid oluliselt karmistusid ja kuigi hiljem sellist terroriohtu enam polnud, olid need reeglid tulnud, et jääda. Koroona jätab ka jälje ja me isegi hetkel ei oska ennustada kuidas ja kui palju see mõjutab meie elu tulevikus. Loodetavasti tulevikus rohkem panustatakse rahaliselt (nii Eestis kui üle maailma) teadusesse ja meditsiini. Ma väga loodan, et ollakse ka rohkem valmistunud sellisteks olukordadeks. Kas inimesed on peale kriisi nii harjunud kodust töötamise ja e-kaubandusega, et ei tahagi tagasi vana süsteemi või vastupidi, nauditakse täiega šoppamist ja teiste inimestega füüsiliselt ühes ruumis töötamist? Kas tulevikus riigid reageerivad igale uuele haigusele ülikiirelt ja karmilt, sulgedes piire ja pannes ühiskonna karantiini ja kas tehes nii tehakse õigesti või pingutatakse üle? Kas maski kandmine muutub normiks ka meie ühiskonnas, nii nagu see on juba ammu tavapärane Aasias (kuigi mitte ainult haiguste, vaid ka õhusaaste pärast)? Eks me kõike seda näeme varsti 🙂

Püsige terved ja oleme ikka positiivsed (testi tulemuse osas siiski negatiivsed)!