Nüüd vist ei möödu enam päeva, kui ei kuuleks meediast tehisintellektist ja sellest, kuidas see ühel ilusal päeval meile sõja kuulutab.
Tõepoolest, kui uskuda teadlasi, futuriste ja analüütikuid, siis selline tulevik on täiesti võimalik ja see pole mingi kauge tulevik. Aga masendav pole mitte see, et meie lastest või lastelastest saavad robotite orjad, vaid see, et meie elame siiamaani mudas. Varsti lendame Marsile ja robotid hakkavad mässama ning samas on linnas nii palju kohti, kus muda on rohkem kui mõnel põllul 🙁
Olen korduvalt mõelnud sellele paradoksile. Postituse inspiratsiooniks oli külaskäik perearsti juurde, kus parklas on jube vähe ruumi ja siis kõik pargivad tee äärde ja seal on vihmase ilmaga väga mudane.
