Meil on välja kujunenud selline rutiin, et algul läheb Olivia Mikat magama panema (see on selline aktiivne faas, kus Mika tegelikult ei kavatsegi magama minna ja lobiseb ning taidleb kogu raha eest), siis tuleb minu vahetus.
Minu vahetus algab lühikese unelauluga. Kuna ma ühtegi pärislaulu ei suuda peast laulda, siis ma alati improviseerin. Ühel ilusal päeval pakkusin tütrele välja, et laulan lambakesest, kes kaotas oma saba ära. Mikale väga meeldis see laul, kuid järgmistel päevadel sain aru, et tegin saatusliku vea. Järgmine õhtu nõudis Mika laulu karukesest, kes kaotas oma käpa ära. Siis järgmisel päeval kiisust, kes kaotas oma nina ära ja siis kutsast, kes kaotas oma suu ära ja siis hundist, kes kaotas oma vuntsid ära jne jne.
Kui algul oli nendes nõudmistes veel mingigi loogika, siis nüüd on asi täiesti kontrolli alt väljunud 🙂 Ma ei saa enam muhvigi aru, millest ma pean laulma. Viimaste nõudmiste seas olid näiteks pulk, kes kaotas värvi ära ja lagi, kes kaotas ukse ära ….eeee….mis? 🙂
