Teate seda tunnet, kui vanem inimene ajab oma jutuga närvi? Sa tead, et sul mõte lendab valguskiirusel ja kõik on selge, aga see vana peer midagi seletab ja seletab ja kordab kõike veel viis korda üle.
Täna olin mina see vana peer. Ei, ma tean, et ma olengi juba piisavalt vana ja kohati ka täitsa peer, aga seekord oli asi hullem. Ma olin esimest korda vana peer oma lapse silmis 🙂
Jalutame lasteaiast koju ja mul on alati need klassikalised rutiinsed küsimused, mida ma küsin Mikalt: Kuidas sul päev möödus? Mida süüa anti? Kas sa lastega mängisid? Kes lastest kohal oli? Olin just jõudnud selle “Kas sa lastega mängisid?” küsimuseni, kui Mika lajatas: Sa ei pea kogu aeg ühte ja sama küsima!
Jäin vait. Olin hämmeldunud ja üsna häiritud ja ei teadnud, mida öelda. Lõpuks suutsin endast välja suruda mingi hädise “Nuuh aga miks ma ei tohi seda küsida?”
Mika: Sa küsid alati seda küsimust. Kas ma mängisin.
Mina: Nuuh hea küll. Ma ei küsi siis seda.
Mika: Jah.
Kogusin ennast üsna ruttu ja viisin jutu muule teemale, aga tegelikult olin päris turris olekus. See ei meeldinud mulle kohe mitte, sest sellel hetkel tabasin ennast sellelt, et olengi see vanamees, kes alati küsib samu küsimusi ja noore inimese jaoks on suht piinarikas vestelda sellise vana peeruga. Plika pole veel kolmeaastane 🙂