Sööme, Mika paneb pannkoogile moosi: Kas meil seda Saaremaa moosi ka on? Mina: Eee…mis Saaremaa moosi? Mika: Saaremaa moosi! Mina: Ma ei saa aru, millest sa räägid. Mis Saaremaa moos? Mika: Nuuh, Saaremaa moos? Olivia: Meil pole kunagi mingit Saaremaa moosi olnudki. Mina (pingutan kogu oma mõistust, aga pähe ei tule ühtegi Saaremaa moosi): Kus sa oled seda kuulnud, Mika? Või maitsnud? Mis Saaremaa moos? Mika: See moos nuh! Mis sulle, issi, lapsepõlves maitses. Mina: ? Mika: ? Mina: Aaaaa! Tsaari moos? Mika: Jaa! Tsaarimaa moos!
Mika: Jaa, ta on paks. Mina: Mhmh, aga vaata, mäletad, me rääkisime, et inimesele ei tohi öelda, et ta on paks? See võib olla solvav. Mika: Jaa. Mina: Võib kuidagi teisiti öelda. Mika: Jaa, võib öelda, et on ümmargune.
Eile käisime Raadio Elmari saate “Ikigai” salvestusel. See on umbes 40-minutiline intervjuu, kus saatejuht Mari-Liis Männik küsib asjadest, mis panevad silma särama ja kuidas sellise eluni on jõutud 🙂 Meie jaoks oli see uudne kogemus olla päris stuudios, klapid peas ja puha. Küll aga on selline elu juba täiesti tavaline Mika jaoks 😀
Me olime üllatunud, kui Mari-Liis pakkus välja, et kas võiksime tütre ka kaasa võtta. Aga miks mitte? Rääkisin Mikaga enne, et saate ajal peab enamuse aja ta olema väga vaikselt. Mika oli nõus ja ma ütlesin, et see on nüüd lubadus. “Jah, tean,” ütles Mika ja lisas: “Ja lubadust ei tohi murda.”
Mika ei murdnud oma lubadust ja oli täiesti vaikne kogu see aeg kui meie rääkisime. Võtsime talle kaasa pusle (praegu tema üks lemmikmänguasju) ja joonistamistarbed ning ta oli hiirvaikselt üle poole tunni järjest. Nii tubli! Olin väga uhke ta üle.
Ning siis intervjueeris Mar-Liis ka teda! See oli väga kihvt ja mul on nii hea meel, et ta sai sellist asja kogeda juba 3,5-aastaselt.
Mika: Issi, emme kutsus sööma, aga me sööme enne riisisuppi. Sa võid veel tööd teha. Mina: OK, teeme nii. Mika: Aga mis tööd sa teed? Mina: Nuuh, vastan mõnedele meilidele. Mika: Ei, ma mõtlen, mis tööd sa teed? Mina: Et mis mu töö on? Ehhe…nuuh, ütleme, et olen ettevõtja. Ärimees siis. Mika: Aga issi oled ikka! Mina: Jaa, issi olen ennekõike. Õigus. Mika (mõtleb veidi ja siis teatab): OK, võid edasi teha oma äritegevust.
02. mail panime Haiku magama. Nagu näha, ma kirjutasin seda postitust üsna pikalt, sest ma alustasin sellega 03. mail. Alustasin ja loobusin, sest see oli liiga raske. Paar korda kaalusin naasta kirjutamise juurde, kuid lükkasin siiski edasi. Nüüd, kaheksa ja pool kuud hiljem, teen selle ära. Tahan koondada siia minu erksamad mälestused minu kallist sõbrast.
Haiku oli 13,5 aastat vana. Viimase aasta jooksul oli juba näha tema vananemismärke. Ta ei kuulnud enam nii hästi. Tavaliselt oli aastavahetuse ilutulestik tema jaoks suurim piin, aga see aasta ta peaaegu ei teinud sellest välja, kuna kuulmine oli kõvasti langenud.
Ta kõndis aeglasemalt. Liigesed olid juba kangemad. Kuigi ta võis talle omaselt ikka väga kiiresti ja närviliselt reageerida mingitele asjadele, oli siiski tunda, et ta on väsinud.
Viimasel kahel kuul läks asi hullemaks. Ta väga vähe sõi, liikus üliaeglaselt, muutus väga kõhnaks ja oksendas tihti. Saime muidugi aru, et Haiku ei ela enam aastaid, aga kui kiiresti jõuab ta lõpp-punkti, seda ei osanud ega tahtnud ennustada. Arstide juurde ei näinud me enam mõtet minna, sest koer oli vana ja talle väga-väga ei meeldinud käia kliinikutes. See stress ja kannatused, mida ta oleks pidanud haiguse ravimise käigus kogema ei tasunud ära seda, et ta oleks elanud mõned kuud kauem. Otsustasime säästa teda sellest ja lasta minna oma tempos.
Viimastel päevadel liikus Haiku juba väga aeglaselt ja 1. mai õhtul ei võtnud enam jalgu alla. Viisin teda kätel õue, ta väga vähe liikus ja peale pissimist tõin ta kätel tagasi. Järgmisel hommikul ei suutnud Haiku enam seista. Otsustasime, et ei piina teda pikalt ja kutsusime loomaarsti koju juba samal päeval.
See oli faking raske päev. Viisime Mika vanaema juurde. Olime säästnud mu ema koroonanakkuse riskist poolteist kuud, kuid kuna sellel hetkel oli viirus justkui juba taandumas ja meil mingeid nähtusid polnud ning avalikes kohtades liikusime minimaalselt, siis võtsime selle riski ja viisime tütre mu ema juurde.
Edasi oli palju nutmist. Me nutsime ja lohutasime Haikut Oliviaga vaheldumisi. Kallistasime ja paitasime teda ning ootasime loomaarsti. Magamapanek kestis kokku vist umbes veerand tundi, kogu see aeg ma vahetpidamata nutsin ja sosistasin Haikule lohutavaid sõnu ja tänasin teda kõige eest.
Praegu kirjutades neid sõnu tuli jälle peale meeletu kurbus ja lihtsalt hakkasin taas nutma…
Kui viisime koera ära kremeerimisele, siis kodus jälle vaid nutsime ja nutsime. Viimati ma nutsin nii palju ja nii kõvasti umbes 20 aastat tagasi. See on kummaline, kuidas lemmiklooma lahkumine võib mõjuda raskemalt kui inimese lahkumine. Võibolla siin mängib rolli see, et ta on olnud sinu vastutada ja sinu kasvatada…nagu laps. Võibolla see, et sa oled näinud teda kogu tema elu vältel alates kutsikaeast kuni selle hetkeni, kui ta on täiesti vana ja jõuetu. Äkki see, et loom on ikka süütu tegelane ja tema surm on seetõttu kuidagi eriti karm.
Algus
Haiku tuli meie ellu 2006. aasta sügisel. Meie suhe Oliviaga oli tolleks ajaks kestnud veidi üle aasta. Mina olen alati armastanud koeri ja mingi hetk oli mul kindel plaan võtta koer. Olivia oli ka nõus ja hakkasimegi otsima sobivat looma. Algul kaalusime tõukoera, kuid nende hinnad olid meie jaoks liiga kõrged ja hakkasime siis uurima, kus saaks segaverelise. Koertefoorumis nägin kuulutust, et Elvas on sündinud kaks segaverelist kutsikat, üks must ja teine valge. Sõitsime neid vaatama ja mina armusin valgesse kutsikasse kohe ära. Siin on esimene foto sellest poisist, kui ta on alles veel kolm nädalat vana.
Rääkisime Oliviaga läbi ja ka tema oli nõus võtma valge koera ja paar nädalat hiljem läksimegi talle järele.
Kutsikas oli algul üsna uimane ja väga palju haigutas. Mõtlesime isegi, et äkki on tal midagi viga 🙂 Selle järjepideva haigutamise pärast panime talle nimeks Haigu, aga kuna kohe alustasime ka kasvatamisega, siis sai pehmest Haigust teravam variant Haiku.
Haiku, nagu kõik kutsikad, oli muidugi meganummi. Ta oli üleni valge ja mõnusalt pontsakas 🙂
Siin fotol on tal silma ümber väikesed armsad mustad täpid, mis ühel hommikul olid järsku kokku sulanud ja moodustanud mustad jooned, nagu oleks silmalaineriga joonistatud.
Me oleme siin veel noored ja naaivselt arvame, et suudame kasvatada seda koera 🙂
Saame siis tuttavaks
Kutsika eale järgnes teismeliseiga ja nagu kõikidel teismelistel toimusid muutused nii välimuses kui iseloomus 🙂 Haiku koon venis pikemaks, kõrvadele tekkisid mustad täpid (tegelikult olid need üle keha, aga valged karvad varjasid neid täppe), saba venis pikaks ja oli mõned kuud selline soolikas kuni siis läks järsku lahti ilusaks palmiks.
Me õppisime tundma Haikut ja saime peagi aru, et ta pole tüüpiline koer. Iseloomult oli ta pigem nagu kass, kes tuli inimeste (eriti pererahva) juurde siis, kui ise tahtis. Minu ja Olivia kutsumise peale ta reeglina ei jooksnud kohe kohale, vaid pigem tuli ja seisatus, vaatas silma ja justkui küsis “Nii…mida sa tahad?”. Ta polnud küll kartlik, kuid tema suhe meiega oli kohati reserveeritud ja sellist klassikalist koera “oi-peremees-kutsus-jooksen-kohale-ja-lakun-ta-üle-keha” entusiasmi temas väga palju polnud. Haiku oli juba 5-6 aastane, kui ta alles hakkas magama meie jalgades, kui me vaatasime diivanil telekat. Enne seda ta sellist lähedust ei vajanud.
Peagi saime ka aru, et Haiku on üsna närviline koer. Mitte kartlik, mitte agressiivne, aga ikka alati valmis kohe tegutsema, kui see tundus talle vajalik. Ja nii tundus talle tihti: kui keegi helistas või lasi uksekella, siis Haiku pidi sellest teavitama kõva haukumisega; kui mina või Olivia tegi mõne väiksemagi tantsusammu, siis Haiku arvas alati, et tema kohustus on need tantsivad idioodid korrale kutsuda; kuigi maanteel oli Haiku üsna rahulik ja enamasti magas, siis linnasõit oli Haikuga alati “lõbus” – ta andis iga oma keharakuga meile märku, et autoga sõitmine pole kohe üldse tema “cup of tea”.
Täiesti eraldi teema oli Haiku jaoks üksi kodus olemine. Kohe kutsikana hakkasime teda harjutama sellega, et ta peab vahepeal üksi olema. Ei tea, kas me ei teinud piisavalt (kuigi tegime kõike, mida koerakasvatajad soovitavad sellistel juhtudel) või olime siiski liiga palju temaga koos ja ta ei saanudki piisavalt harjuda selle mõttega, et peab ka üksi olema, aga igatahes Haiku jaoks oli võimatu olla kodus üksi. Tund-kaks oli maksimaalne aeg, mis ta suutis vastu pidada. Seejärel kasutas ta kogu oma kopsumahtu ja oskusi haukumise ja ulgumise osas ning andis valjusti märku, et ta ei lepi sellega, et me ta igaveseks maha jätsime. Sellepärast alati, kui pidime ära minema kuhugi pooleks päevaks või ööseks, palusime kedagi appi koera hoidma.
Jalutamine
Kolm aastat tagasi kirjutasin postituse jalutamisest Haikuga. Tolleks ajaks oli meil kogunenud 16 000 kilomeetrit jalutust. Kolm korda iga päev, ükstapuha mis ilmaga, vähemalt tunnikese või nii, kogupikkuselt umbes 4 kilti, mõnikord ka rohkem.
Koeraga jalutamine pole muidugi mingi eriline trenn ja sellega kilosid vähemaks ei saa. Kuid kindlasti on sellest olnud kasu mu tervisele ja eriti hästi mõjus see emotsionaalsel tasemel. Kui ma jalutasin Haikuga kahekesi, siis võimaldas see mul keskenduda oma mõtetele ja lülituda ümber mingile teisele lainele. Ma tegelikult meeletult igatsen seda tunnet. Jah, hommikuti sita ilmaga välja ronimine on megatüütu, kuid koju jõudes tundsin alati rõõmu, et sain jalutada.
Kui me jalutasime kolmekesi (hiljem ka neljakesi), siis on koeraga jalutamine hea põhjus arutada erinevaid maailma asju ja hoida käest kinni. Nüüd Oliviaga jalutame ka üsna tihti, kuid siiski mitte nii pikalt nagu koeraga.
Varpo ja Haiku
Eraldi teema on Haiku ja Varpo suhe. Olivia onu oli algusest peale Haikule nö ristiisaks, kes hoidis teda siis, kui meil oli vaja kuskil ära käia. Inimene, kes lubas talle kõike ja keda Haiku väga armastas ja usaldas.
Kui sirvida fotosid, siis perekondlike tähistamiste puhul on Haiku tihti istumas Varpo kõrval nagu mingi vana kamraad 🙂
Kui Varpo oli meiega kaasas reisimas, siis Haiku oli alati tema lähedal.
Haiku tõeliselt nautis Varpo seltskonda ja see tunne oli vastastikune.
Mika ja Haiku
Võib üsna kindlalt öelda, et Mika tulemine Haiku ellu polnud kõige toredam asi koera jaoks. Imikud võivad olla üsna tüütud loomadele ja teha oskamatusest nendele ka liiga, kuid suurim probleem on see, et laps nõuab väga palju tähelepanu ja aega. Tähelepanu ja aeg, mis varem kulutati suures osas lemmikloomale. Nii juhtus ka meie peres. Üritasime nii palju kui võimalik säilitada meie suhet koeraga, kuid ma usun, et Haiku paratamatult tundis, et ta on troonilt lükatud ning ta polegi enam meie “lapsuke”. Vähemalt mitte enam pesamuna.
Haiku oli tegelikult Mika suhtes väga kannatlik. Ta jälgis teda huviga ja ma arvan, et ta alguses lootis, et laps on ajutine nähtus.
Lapsel on palju kokkupuuteid koeraga kuna imiku eas jagatakse väga palju ühist ruumi – põrandat. Laps õpib käputama ja hiljem kõndima ning veedab palju aega koeraga samal tasemel.
Mida aeg edasi, seda rohkem tekkis Mikal tundeid Haiku suhtes. Ta hakkas aru saama, et koer on meie perekonnaliige, kelle eest peab hoolitsema ja kes armastab meid vastu.
Järjest rohkem sättis ta ennast Haiku kaissu või pani talle tekki peale. Mulle tundub, et ka Haiku omakorda aksepteeris rohkem Mikat ja leppis sellega, et see väike tegelane ei kao kuhugi.
Haiku hakkas ka ise sättima ennast Mika lähedusse. Tihtipeale, kui Mika mängis, siis Haiku viskas ennast kohe tema kõrvale pikali.
Mängutelki nad jagasid kahepeale 🙂 Haikule hakkas see nii meeldima, et ta ronis tihtipeale sinna magama.
Me isegi usaldasime Mikale veidi koerarihma hoidmist 🙂
Kui Haiku suri, polnud Mika veel päris kolmeaastanegi. Ma arvasin, et tütar unustab koera peagi, Eksisin. Mika tuletab üsna tihti meelde Haikut ja räägib sellest, et ta igatseb teda. Ma loodan, et ta jääbki tema mälestustesse kui esimene neljajalgne sõber ja andis kasvõi mingil tasemel kodulooma pidamise kogemuse ning selle erilise tunde, kui sul on koer.
Üksikud mälestused
Siia panen kirja mõned mälestused, mis aitavad iseloomustada Haikut ja meenutada tema elu.
Veekauss
Haiku oli meie juures olnud vaid paar päeva (vanus umbes 1,5 kuud) ja me unustasime lisada vett tema veekaussi. Istusime elutoas, kui tüüp tuli esikust, oma kauss hammaste vahel ja tõi selle meie juurde andes märku, et tahab juua. Meil vajus karp lahti 🙂
Kuhu kadusid täpid?
Haiku oli kutsikana täiesti lumivalge. Mõne nädala pärast tekkisid tema valgete ripsmete alla väikesed mustad täpid. Üks päev Olivia karjatas üllatunult ja hõikas mulle “Issand, kuhu Haiku täpid kadusid?” Tõepoolest, täppe enam polnud ja nende asemel oli mustad jooned, nagu keegi oleks silmalaineriga Haikule meiki teinud 🙂 Ühe ööga sulasid täpid kokku!
Hiljem tuli mõni väike täpike veel ka koonule ja käppadele ning suuremad täpid kõrvadele. Ülejäänud karv jäi valgeks, aga tegelikult oli Haiku keha kaetud suurte mustade laikudega, mida nägi siis kui me teda pesime või kui ta ujumas käi.
Valge!
Samojeedidega muidugi ei saa võistelda, aga ikkagi oli Haiku väga ilusa valget värvi karvaga ja selle eest sai ta väga palju komplimente. Mulle väga meeldis see, et ta nii selgelt eristus selle värvi poolest teistest koertest ja harva trehvas ta teisi koeri, kelle karv suvise päikese käes nii ilusalt ja eredalt säraks!
Olivia armastas kutsuda teda Varivalgeks 🙂
Koer jalgades
See on hämmastav tunne, kui koer usaldab sind ja tahab sinu lähedust ning viskab pikale su jalgades, toetades oma pead su jalale. Haiku kutsikana seda üldse ei teinud, alles 5-6 aastasena hakkas nii tegema. Aga selle eest siis tegi tihti, ikka iga päev, kui me Oliviaga pikutasime õhtuti diivanil, ronis Haiku meie juurde ja viskas ennast pikali põrandale meie ees. Eriti mõnus on nii tööd teha kui koera pea on su jala peal – stressi on kohe vähem 🙂
Nagu kala
Haikule väga meeldis ujumine. Viimastel aastatel ujus ta vähem, aga kui me veel Tartus elasime, siis alates kevadest kuni sügiseni käis ta peaaegu iga päev Emajões ujumas. Ta tegi seda nii tihti – kolm-viis korda päevas – et me pidime isegi piirama ta ujumiskordi, sest karv ei tahtnud ära kuivada ja hakkas hauduma.
Niisama ujumine on muidugi ka tore, aga kui veel üks parajalt suur oks visatakse, siis selle järgi ujumine on hoopis mõnusam 🙂
Talisuplemine
Huvi vee vastu oli Haikul juba kutsikana ja ühel varatalvisel jalutuskäigul otsustas ta minna uurima Anne kanali jää paksust. Enne kui me jõudsime teda keelata, oli Haiku juba sulpsti jää all ära käinud 🙂 Õnneks oli meie kodu üsna lähedal, toppisin ta endale jope alla ja jooksime koju kuivatama 🙂
Jänes
Nooremana armastas meie koer väga palju joosta. Oksale järele jooksmine (just järele jooksmine, mitte äratoomine), palliga mängimine ja kõige lemmikum – teistele koertele jänese tegemine – võimaldasid Haikul näidata, kui väle ta on. Ta keha venis pikaks, saba muutus aerodünaamiliseks ning ta lausa lendas.
Tartus sattus vahepeal meiega jalutama üks naine, kellel oli kaks Vene hurta. Kes on näinud borsoisid jooksmas, see teab, kui kiired need koerad on. Need kaks hurta polnud ka erandid – väga kiired ja sihikindlad ning jahinduseks aretatud. Nendega mängides sai peagi Haikust nende “jänes”, keda nad taga ajasid Anne kanalitagusel tühermaal. See oli uskumatu vaatepilt ja täiesti uskumatu oli ka see, et need borsoid – üritasid, mis nad üritasid – ei saanud kunagi Haikut kätte. Ta oli väga kiire ja tabas alati ka selle hetke, kui hurdad hakkasid talle järele jõudma ja oli õige aeg teha haagi ning keerata meeletul kiirusel oma keha 180 kraadi.
Tsirkusekoer
Lisaks ujumisele ja jooksmisele tuli Haikul hästi välja teha saltosid. OK, mitte päris saltosid, aga siiski lahedaid hüppeid kohapealt, mida ta oksa või käe-jala vibutamise järgi tegi õhus.
Koera eest hoolitsemine
Võttes endale koera, peab muidugi arvestama, et tema eest hoolitsemine võib kohati olla keerulisem, kui algselt tundub. Iga koer on mingil ajahetkel haige või juhtub temaga mingi õnnetus. Mõni muidugi vähem – näiteks minu lapsepõlve koer oli praktiliselt terve kogu oma elu. Mõni aga rohkem.
Koera haiguste puhul on sama häda, mis imikutega – patsient ei oska rääkida. See teeb kogu asja palju keerulisemaks. Aastatega tulevad muidugi kogemused ja tihtipeale juba tead, kuidas lugeda märke, et koeral on halb olla ja kuidas reageerida.
Haiku üldiselt oli üsna terve koer. Ükskord oli tal kennelköha ja kutsikana suutis ta vaktsiinijärgselt saada endale huulele nasty seene, aga see vist oli ka enam vähem kõik. Nojaa kõht oli tal ka perioodiliselt korrast ära, aga see on üsna paljudel koertel nii. Alates kutsikaeast Haiku tuppa häda kunagi ei teinud, kuid ükskord juhtus nii, et me läksime Titanicu näitusele Lennusadamasse ja koju tulles avastasime, et Haiku on täis oksenanud ja sittunud terve korteri 😀 Hais oli kirjeldamatu!
Paar õnnetust siiski juhtus temaga. Ühel talvisel päeval, kui elasime veel Tartus ja Haiku oli noor, oli Olivia jalutamas temaga ja äkki helistas mulle: “Tule ruttu appi, Haiku vigastas käppa!” Koer oli suutnud mingil imekombel lund kraapides leida roostetanud naela ja ajas selle endale käpapadjast läbi. Ta ise nagu väga ei kannatanud, aga pilt oli kole – roostetanud nael on käpast läbi! Viisime ta ruttu loomakliinikusse, kus otsustati tuimestuseta nael välja tõmmata. Protsess ei olnud pikk (küll jääb mulle eluks ajaks meelde karm väljend loomaarstilt: “Peremees hoiab oma looma!”) ja haav paranes ära ühe päevaga, aga sellest ajast saadik Haiku oli väga-väga närviline loomakliinikutes. Ju siis tema meelest ei olnud nii hea mõte see naela välja tõmbamine tuimestuseta.
Teine kord läks veidi hullemalt. Mulda kraapides vigastas Haiku oma käppa klaasikilluga. Jällegi kõne Olivialt “Tule ruttu, Haikul käpp vigastatud”. Kihutasin siis ruttu järele ja seekord lahmas käpast kõvasti verd, sest klaasitükk lõikas ühe käpapadjakese praktiliselt otsast. See rippus tal nahariba küljes 🙁 Õnneks olid meil just külas Olivia vanemad ja tema ema, kes on perearst, pakkus välja, et lõikame selle rippuva padjakese lihtsalt ära. Mina hoidsin koera, Olivia ema tegi niks-naks ja korras oligi 🙂 Ainult seekord paranes haav paar nädalat 🙁
Puugikorjamiskonkurss
Käisime ükskord Haikuga metsa istutamas ja see väga meeldis Haikule! Mis saab olla parem, kui joosta kevadises metsas, püherdada mudas ja mängida okstega 🙂 Ainus häda, et kodus korjasime tema karvast 13 puuki!
Kuidas Haiku ära jooksus
Kahjuks pidime ükskord läbi elama ka selle, et meie koer jooksis ära. Jalutasin Haikuga talvisel päeval Eedeni keskuse taga tühermaal. Oli väga palju lund ja me jalutasime mööda kitsast rada. Haiku oli mul seal jalutades lahtiselt, sest seal ei liikunud peaaegu üldse rahvast, eriti talvisel päeval. Aga võta näpust – järsku ei tea kust ilmis jalgrattur, kellel olid jalgratta tagumises osas kaks suurt kotti ja ta liikus meile vastu mööda seda kitsast rada. Kuna lumi oli niivõrd kõrge ja taganeda polnud kuhugi, siis ma astusin hange, aga Haiku kummalisel kombel nii ehmus selle jalgratta peale, et hakkas taganema. Ma ei teinud sellest välja, sest koer võis vabalt olla ka 50 meetrit eemal ja alati tuli kutsumise peale tagasi, aga seekord läks midagi nihu. Haiku aina taganes ja taganes ja siis pani jooksma. Kutsusin ja karjusin, aga sellest polnud enam kasu – Haiku oli juba väga kaugel ja liikus aina eemale.
Jooksin talle järele, hõikasin, aga Haiku oli läinud. Helistasin kohe Oliviale, jooksin koju ja sõitsin Oliviale järele, et kahekesi otsida Haikut. Jooksime Eedeni keskuse juures ja ümber Anne kanali, aga Haikut polnud kuskil. Väljas oli umbes kümme kraadi külma ja öösel läks veelgi külmemaks ja kartsime, et kui Haiku sellise ilmaga ei oska koju tulla, siis ta küll ellu ei jää.
Ilmaasjata kartsime 🙂 Haiku oli vahepeal suutnud ilusasti koju kõndida ja naaber oli ta enda juurde tuppa lasknud. Nii saimegi umbes poolteisi tundi hiljem uuesti temaga kokku ja õnnepisaraid sai kõvasti valatud 🙂
Lemmikmänguasjad
Haikul oli kaks lemmikmänguasja. Üks nendest oli Diana kingitud valge karvane tekk, mis oli tal kutsikana ja millest lõpuks jäi järele vaid üksik väike tuust. Teine oli Liine kingitud tiiger. Mõlemaga neist võis ta lõpmatuseni mässata – neid närida, väntsutada, tirida ja järele joosta.
Igavene kaaslane
Kui midagi tegid, oli Haiku kohe platsis ja otsis kohta su lähedal. Abi sellest muidugi mingit polnud, pigem vastupidi, kuid see oli väga mõnus, kui ta sättis ennast su kõrvale ja põõnas rahulikult, sest teadis, et pererahvas tegutseb kuskil siinsamas.
Siin me Haikuga teeme tööd rõdul.
Siin ta aitab meil teha pulmakülalistele väikeseid kingitusi.
Haiku aitas leida sõpru
Jah, tänu Haikule oleme leidnud palju sõpru-tuttavaid. Koeraga jalutades kohtad sa teisi koeraomanikke. Algul räägitakse muidugi koertest, aga kui neid kohtumisi tuleb veel ette, siis pikapeale hakatakse rääkima ka muust ja nii tekibki tutvus või isegi sõprus 🙂
Haikuga koos jalutades oleme tutvunud Liine ja Rasmusega, Mihkli ja Anahiga, Kristiine ja Reigoga, Ele ja Hetteriga ning veel paljude-paljude teiste toredate inimestega.
Aitäh sulle, kallis Haiku, nende tutvuste eest!
Aitäh sulle kõige eest! Sa andsid meile nii palju! Ma loodan, et sul oli ka meiega tore ja elasid õnnelikku elu. Auh-auh, mu kallis sõber!
Mikale meeldib tihti mängida minuga taksot. See käib nii, et kui me sõidame kuhugi, siis ta hõikab: “Issi, sa oled takso nüüd” ja siis ma pean küsima temalt, kuhu sõita ja kas ta maksab kaardi või sularahaga ja kas talle valitud raadiojaam sobib.
Täna lasteaiast tulles soovis ta taas mängida seda mängu.
Mina: Mis tänavale sõidame? Mika: Sõle. Mina: OK. Ja mis on maja number? Mika: Ei tea. Aga see on sinine maja. Seal elab üks väga ilus tüdruk, kes on mu emme.
Olivia sööb saia moosiga: Mika, kas sa tead, et vanasti usuti, et kui sööd saiakontsu, siis kasvavad suured tissid? Aga nuuh, see pole tõsi. Ma sõin lapsepõlves neid palju, aga mu rinnad on ikka väikesed. Mika: Ma usun, et kui ma söön, siis mul küll kasvavad. Nii suured tissid, et pisarad tulevad silmadest!
