Author: Isa tuli koju

Siin see on: Mika esimest korda reklaamis. Ja kui juba, siis kohe välismaises reklaamis 🙂

https://youtu.be/V0Y8ze3dSLw

Nüüdseks on Mika osalenud juba ka ühe mängufilmi tegemisel, kuid täpsemalt saab sellest rääkida siis, kui film on valmis. Need kaks rolli olid minu ja Olivia jaoks väga olulised ja me loodame, et Mika saab tulevikus veel osaleda sellistes projektides.

Kõik sai alguse juba aastaid tagasi. Kui me vaatasime Oliviaga mõnda filmi või saadet, kus osales laps, siis tihtipeale arutlesime, et kui vahva see on – saab tulevikus täiskasvanuna vaadata ennast. Suurte filmifännidena olime eriti kadedad nende inimeste peale, kes said lapsena osaleda mõnes lahedas filmis, võibolla isegi mängida mõne kuulsa näitlejaga. Meie lapsepõlves midagi sellist polnud – me elasime Lõuna-Eestis, keegi meid ei filminud ega pildistanud ja isegi lihtsalt perefotosid on nii vähe, mis seal veel rääkida filmidest, telesaadetest ja reklaamidest 🙂

Seega me alati mõtlesime, et kui meil tuleb laps, siis võime proovida “sokutada” teda mõnda sellisesse projekti. Muidugi on üks suur “aga” – kui sa mõtled kõikide nende tegevuste peale, millega sinu laps “peaks” tegelema, sest sinu meelest on see lahe, siis peab endalt küsima, kas see ka lapsele meeldib. Tegelikult on kõik üsna lihtne:

• väikestele lastele meeldivad igasugused uue tegevused. See on seiklus, see on midagi uut ja huvitavat ning pigem on kogu see asi üks suur mäng. Mika on korduvalt rääkinud sellest, kuidas võttepäev oli ja mida huvitavat seal tehti;
• kui laps on juba suurem ja saab kõigest paremini aru, siis on väga oluline ka tema arvamus – kas selline tegevus on ikka talle huvitav ja meeldiv või on tal hoopis teistsugused huvid;
• ükstapuha millise hobi või koolivälise tegevuse puhul tasub anda endale aru, et see siiski on mõeldud selleks, et lapsel oleks lahe. Näiteks selle filmimise puhul ei tasu loota, et lapsest saab kuulus näitleja, vaid pigem näha selles võimalust teha midagi huvitavat ja erilist. Seega muidugi postituse pealkiri “Star is born” on rohkem eneseirooniline 😉
• muidugi, kui mingi hobi muutub lapse jaoks oluliseks, siis on väga tähtis toetada teda selles ja leida võimalusi, et ta saaks ennast realiseerida täiel määral.

See kõik on muidugi teooria…eks näis, milliseks praktika kujuneb 🙂

Nüüd tagasi näitlemise juurde: liitusime Facebookis castingu grupiga (selles grupis filmi- ja reklaamitegijad otsivad näitlejaid) ja hoidsime silmad lahti, äkki keegi otsib ühte armsat väikest tüdrukut mõnda lahedasse projekti. Paraku mingeid pakkumisi ei tulnud, aga hoopis oli paar huvitavat projekti meestele. Mõtlesin, et äkki proovin ise ka 🙂 Käisin siis kahel castingul ja sain aru, et mulle see värk eriti ei sobi 🙂 Näidelda ma üldse ei oska ja sobin heal juhul statistiks. Aga need kaks castingut andsid mulle võimaluse suhelda castingu inimestega ja mainida ka meie armsat tütart. Hiljem saatsin ka Mika fotod ja tänu sellele me need kaks pakkumist saimegi.

Esimene nendest oli noore naise Maija roll soome ettevõtte Lumo reklaami jaoks. Reklaamis näidatakse Maija erinevaid eluetappe, esimene nendest on siis, kui Maija on veel väike tüdruk ja see roll oligi Mika oma.

Tagantjärgi võib öelda, et reklaami võttepäev kulges igati ladusalt ja kõik õnnestus ilusasti. Suurim väljakutse oli hoopis Oliviale teadmine, et lapsel tahetakse juukseid lõigata. Me polnud Mikal veel kordagi tagant juukseid lõiganud ja Olivia oli suht paanikas, kui kuulis, et neid tahetakse võttepäeval veidi lõigata. Kui “veidi” on “veidi”? Minu jaoks polnud see probleem, sest oli selge, et kui räägiti väikesest lõikusest, siis polnud vaja karta, et tehakse siilipea 🙂 Olivia kujutas aga kõige hullemaid variante. Siiski tema edevus ja soov näha Mikat reklaamis sai võitu tema hirmust.

Siin on meie tütreke esimest korda juuksuritoolis. Ma kartsin, kuidas ta sellesse suhtub ja kas ei hakka kartma ning igaks juhuks istusin kogu see aeg tema kõrval ja seletasin, mida juuksuritädi teeb, aga õnneks oli Mika väga tubli ja asjalik! Soeng sai superilus ja sellega olime kõik kolmekesi väga rahul.

Minu teine väike hirm oli see, kuidas Mika suhtub sellesse, et ta on võttel võõraste inimestega, mitte meiega. Me teadsime, et stsenaariumi järgi on Mikal seal vanemad, kes lähevad temaga arsti juurde, aga kuidas talle teha selgeks, et ta peab võõra tädi süles istuma ja et lühikeseks ajaks on see tema “emme”? Õnneks oli ema rolli mänginud Kaidi väga sõbralik ja otsis Mikaga kontakti juba pikalt enne filmimist. See aitas Mikal usaldada teda ja filmimise ajal oli ta Kaidi süles sama rahulik kui meiega.

Siis veel kostüümiproov ja viimane lihv enne filmimist. Meie seisime küll kohe kõrval, aga ei pääsenud ruumi, kus filmitakse ja ma jõudsin veel veidi pabistada, ega Mika seal kaamerate ja prožede ja võõraste inimeste vahel väga kartma ei hakka. Õnneks kartsin ilmaasjata – Mika oli küll kahtlustava pilguga (mis antud reklaamis sobis tema rolli täitmisel ideaalselt), kuid tubli ja nutma küll ei hakanud. Iga tegevuse vahel andsime midagi head süüa ja see on ometi Mika lemmiktegevus 🙂

Monitorist vaadates tundus, et kõik õnnestus ilusasti ja nii ongi: tehti vaid mõned duublid ja peale filmimist režissöör tänas meid ja ütles, et Mika oli väga tubli! Üldse sai Mika kogu võttepäeva jooksul korduvalt ja korduvalt komplimente. Ta ise ei osanud seda veel hinnata, aga me Oliviaga küll sulasime täiega 🙂

Kui kõik on valmis, siis veel kiire foto soome näitlejaga, kes mängis Maijat täiskasvanuna ja peale seda läheme kogu perega välja sööma, et tähistada Mika esimest rolli!

Paar nädalat hiljem laekus pangakontole ka Mika esimene palk, mille eest ostsime talle Tallinna Kaubamaja aktsiaid 🙂

See kogemus on eriti lahe selles kontekstis, et meie Oliviaga saime ka paar kuud varem proovida ennast näitleja rollis. Meie olime küll vaid statistid, kuid selle eest maailmakuulsa Christopher Nolani filmis “Tenet“.

Mikal on vannitoas kalender, kuhu ta saab märkida ristikesega igal hommikul ja õhtul hambapesu. See on keeruline tegevus, sest kaheaastase lapse käes võib permanent marker väga kergesti muutuda vannitoa sisekujundust muutvaks võlukepiks. Seega tavaliselt ma toetan Mikat (kalender on kõrgel) ja siis annan talle markeri kätte.

Eile oli Mika enne seda protseduuri just tulnud pesust ja kui ma nägin ta paljast peput ja hoidsin samal ajal markerit käes, siis ma lihtsalt ei saanud mitte panna talle tagumikule üht väikest täppi 🙂

Täna, kui panime uneriideid selga:
Mika: Kas mul on pepul see sünnimärk?
Mina: Jah, aga see pole sünnimärk, ma ise tegin sulle markeriga.
Mika (naeratades): Jah, sa tegid selle mulle! See on kole!
Mina: Ma võin sulle säraliimiga ka teha veel mõned täpid.
Mika (väga emotsionaalselt): Ärge tehke sellist nalja lasteaialapsega!

Olivia joonistas mulle isadepäevaks pildi, kus on näha, kuidas meie tibu esimesed 12 kuud kasvas ja arenes 🙂

Iga hommik enne lasteaeda Mika be like:

Iga pärastlõuna lasteaiast tulles Mika be like:

Oleme siiski aru saanud, et probleem pole niivõrd lasteaias, vaid selles, et Mika ei armasta vara tõusta (nuuh, mis tähendab vara…me jõuame viimasena lasteaeda, kell 9, ja olgu öeldud, et me jalutame sinna kahe minutiga), riidesse panna ja muutused. Seega, tundub, et hetkel peame ära kannatama need nutused hommikud ja lootma, et tulevikus läheb asi paremaks.

 

Käisin täna oma senise elu parimal kontserdil.

Mulle meeldis kõik:

• kontsert oli väikesele ja vaid valitud seltskonnale;
• see oli täiesti tasuta!
• esinejad olid täiesti tasemel ja näha oli, et nad esitasid laule kogu hingest;
• ma tundsin ühte (pea)esinejat isiklikult ja kogu kontserdi vältel ta tegi korduvalt mulle silma, silitas mu kätt ja hõiskas mulle “laulame koos!”;
• peale kontserti said kõik külalised esinejatega koos süüa kooki afterpartyl ja esinejad olid külalistele teinud valmis mitu lahedat kingitust!

Mul oli suur au olla oma tütre esimesel isadepäeva kontsertil! Aitäh, kallis!

Üks asi oli vaid veidi ebameeldiv. Kõik teised isad olid (vist) väga rahulikud, mina aga võitlesin kogu jõust, et mitte nutma hakata 🙂

 

Tuleme käsikäes Mikaga trepist üles ja meist möödub naaber. Ütlen naabrile “Tere”, kohe ütleb ka Mika “Tere!”

Mina: Tubli, Mika, et sa “Tere” ütlesid.
Mika: Nii on viisakas.

Kõik on nagu: Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse?

Meie oleme nagu: Get the fuck away from me! What’s wrong with you?

Olime eile Oliviaga EKA sünnipäeval. Oli tore ja sai mõnusalt lõõgastuda. Mitmeid kordi rääkisime vanusest. Jõudsime lõpuks selleni, et igas vanuses on tore elada, kui oskad hinnata selle vanusega kaasnevaid plusse.

Kuna vanusest oli palju juttu, siis mu aju suutis noppida meievahelisest dialoogist maailma kõige kurvema kahesõnalise loo 🙂

Olete valmis? Siin see on:

– Vana?
– Meievanune.

Mulle meeldib, et Mika on selline rõõmus laps. See on minusse 🙂 Olivia võib ka olla väga (loe: VÄGA) rõõmus, kuid tal võib lihtsalt peale tulla ka kurvem tuju. Mina aga olen enamasti selline rõõmsameelne ja optimistlik.

Nii tore on kuulda, kuidas Mika võtab (ja ta teeb seda väga tihti) voodis lamades kokku päeva: “Täna oli ilus päev”. Jah, kallis, oli küll ja neid ilusaid päevi tuleb su elus veel väga palju 🙂

Proovin Mikale mütsi pähe, et kas on paras või on see kasvavale lapsele juba kitsaks jäänud.

Mina: “Tundub, et siiski liiga väike on see müts sulle.”
Mika: (nähtavalt rahulolematu olekuga) “Sa ajad mu hulluks!”