Mikal on vannitoas kalender, kuhu ta saab märkida ristikesega igal hommikul ja õhtul hambapesu. See on keeruline tegevus, sest kaheaastase lapse käes võib permanent marker väga kergesti muutuda vannitoa sisekujundust muutvaks võlukepiks. Seega tavaliselt ma toetan Mikat (kalender on kõrgel) ja siis annan talle markeri kätte.
Eile oli Mika enne seda protseduuri just tulnud pesust ja kui ma nägin ta paljast peput ja hoidsin samal ajal markerit käes, siis ma lihtsalt ei saanud mitte panna talle tagumikule üht väikest täppi 🙂
Täna, kui panime uneriideid selga:
Mika: Kas mul on pepul see sünnimärk?
Mina: Jah, aga see pole sünnimärk, ma ise tegin sulle markeriga.
Mika (naeratades): Jah, sa tegid selle mulle! See on kole!
Mina: Ma võin sulle säraliimiga ka teha veel mõned täpid.
Mika (väga emotsionaalselt): Ärge tehke sellist nalja lasteaialapsega!