Lepime nüüd ühes asjas kokku. Kui algul õpetad lapsele klassikalised võlusõnad “Abrakadabra! Hookus Pookus!” ja siis kunagi hiljem räägid talle, et sõna “Palun” on ka võlusõna, siis pole vaja imestada, kui laps küsimusele “Aga kus on võlusõna?” vastab nüüd “Abrakadabra! Hookus Pookus!”.
See on nii naljakas, kuidas Mika hääldab sõna “helikopter” – see kõlab täpselt nagu vanaema nimi, “helgikoppel” 🙂
Mika sööb suppi ja teatab rahulolevalt: “Nämma vedelik!”
Laps on juba omandamas neid “huvitavaid” vestlustehnikaid, kus ta kordab ühte ja sama asja sada korda. Üldiselt need mind ei ärrita ja ma isegi mõnuga mängin kaasa: kordan tuima järjekindlusega oma vastust, kuni Mika ise ära tüdineb.
Aga täna suutis ta ikka mul juhtme kokku ajada 🙂 Istume Mikaga autos, ootame, kuni Olivia toob tellitud pitsa ära.
Mika: “Kus emme on?”
Mina: “Läks pitsa järele. Me ootame teda. Kohe tuleb.”
Mika: “Kus emme on?”
Mina: “Läks pitsa järele. Kohe tuleb.”
Mika: “Kus emme on?”
Mina: “…eee…kuule, ma just ütlesin sulle kaks korda. Läks pitsa järele.”
Mika: “Kus emme on?”
Mina: “Mika, kallis, millest sa aru ei saa? Ma ju just ütlesin sulle, et emme läks pitsa järele.”
Mika: “Kus emme on?”
Mina: “Nu Mika! Pitsa järele läks!”
Mika: “Kus emme on?”
Mina: “Mika, sa ju arukas tüdruk! Ma ju just ütlesin sulle. Mis ma ütlesin? Kuhu ta läks?”
….Mika veidi mõtleb ja siis küsib: “Kus emme on?”
Mina:
Õnneks Olivia kohe tuli 🙂
Kui Mika ütleb “Mikal on maailma parim issi”, siis tunne on selline:
Hakkab pihta 🙂 Äsja teatati, et “Kui Mika suureks kasvab, hakkab ta veini jooma”. Jah, kallis laps, vahepeal on klaas veini ainus asi, mis aitab 🙂 Eriti kui sul on kaheaastane rüblik, muahaha!
Käisime maal saunas ja saime herilastelt tsusata 🙂
Esimese (reeturliku, otse selga ja veel siis, kui ma last hoian süles ja ei saa eriti midagi ette võtta) nõela sain mina veel enne, kui jõudsin sauna ust avada. Saunas arutlesime, et kes see mind pures, kas herilane, mesilane või mõni eriti tige parm, sest valu oli ikka suht rets.
Saunas käidud, Mika ja Olivia veel riietusid, mina läksin asju viima autosse ja naastes näen, et Olivia taskulambiga valgustab sauna ust. Olivia: “Need on ikka herilased siin, ma uurisin veidi, kes sind pures”. Hetk hiljem kuuleme juba kurja suminat ja herilased näitavad meile, mida nad sellest meie külastusest arvavad. Olivia karjub “Jookske!”, mina haaran Mika ja me kolmekesi jookseme kodu poole. Herilased ei jää maha, tsuskavad Oliviat, tema karjatab valust, siis veelkord, jookseme, mis jaksame ja Mika on täitsa ehmunud. Toas saab Olivia veel ühe korra nõelata ja kui üritab särki seljast tõmmata, siis veel korra.
Kokku sai Olivia neli korda tsusata ja nendest ühe otse ülahuulde, mis läks 5 minutiga kolm korda suuremaks.
Mikale vist emme Botox-huul meeldis, sest ta võttis meie õhtuse sauna seikluse kokku nii: “Issi jooksis! Emme jooksis! Mika nuttis! Emme nüüd ilus!”
Käisime paar nädalat tagasi Mikaga Lätis loomapargis ja kui hakkasime sealt ära tulema, siis tütreke võttis selle koha külastamise kokku ühe lausega: “Kaamelid olid kõige hullemad!”
Ilmad on läinud jahedamaks. Jalutame Mikaga ja ta ütleb mõtlikult “Sügis on nüüd käes”.
Lapse suu ei valeta 🙂
Kuna Mika on meie ainus laps ja varem eriti kokkupuuteid väikeste lastega pole olnud, siis on meie jaoks kõik uus. Mulle tundub, et Mika räägib parajalt, aga paljud inimesed on öelnud, et ta räägib kaheaastase lapse kohta ikka väga hästi ja palju 🙂
Mika jutt on läinud väga huvitavaks 🙂 See on segu hästi asjalikest kommentaaridest ja väljamõeldud lugudest. Tänane väljamõeldud lugu oli selline:
Mika: Ükskord ma kukkusin ja seal olid kalad ja nad näksasid mind. Seljast.
Mina: Kalad näksasid sind seljast? Oli siis valus?
Mika: Jaa…pidi arsti juurde minema. (veidi mõeldes)…hambaarsti juurde.
Mina: Ja mida arst tegi siis?
Mika: Süsti. See kipitas.
Ja asjalikud kommentaarid olid sellised:
Mika ja Olivia on juba hommikust söönud, mina pidin aga varahommikul ära minema ja jõuan koju hiljem ning saan alles siis süüa. Mika aitab Olivial mulle süüa teha ja siis jälgib, kuidas ma söön. Ise ka vaikselt näksib küll juustu, küll vorsti.
Mina: Kallis, äkki aitab juba? Sa ju oled hommikusööki söönud?
Mika (vehkides kätega nagu itaallane ja eriti tugevalt artikuleerides): Issi, ma ei söö su käest ära! Ma ainult maitsen!
Teine asjalik ja lühike jutt oli siis, kui hakkame Mikaga jalutama minema ja jätsime Haiku koju. Mika koerale ukselt: Nägemist! Ära haugu!