Category: Uncategorized

Mikal on vannitoas kalender, kuhu ta saab märkida ristikesega igal hommikul ja õhtul hambapesu. See on keeruline tegevus, sest kaheaastase lapse käes võib permanent marker väga kergesti muutuda vannitoa sisekujundust muutvaks võlukepiks. Seega tavaliselt ma toetan Mikat (kalender on kõrgel) ja siis annan talle markeri kätte.

Eile oli Mika enne seda protseduuri just tulnud pesust ja kui ma nägin ta paljast peput ja hoidsin samal ajal markerit käes, siis ma lihtsalt ei saanud mitte panna talle tagumikule üht väikest täppi 🙂

Täna, kui panime uneriideid selga:
Mika: Kas mul on pepul see sünnimärk?
Mina: Jah, aga see pole sünnimärk, ma ise tegin sulle markeriga.
Mika (naeratades): Jah, sa tegid selle mulle! See on kole!
Mina: Ma võin sulle säraliimiga ka teha veel mõned täpid.
Mika (väga emotsionaalselt): Ärge tehke sellist nalja lasteaialapsega!

Olivia joonistas mulle isadepäevaks pildi, kus on näha, kuidas meie tibu esimesed 12 kuud kasvas ja arenes 🙂

Iga hommik enne lasteaeda Mika be like:

Iga pärastlõuna lasteaiast tulles Mika be like:

Oleme siiski aru saanud, et probleem pole niivõrd lasteaias, vaid selles, et Mika ei armasta vara tõusta (nuuh, mis tähendab vara…me jõuame viimasena lasteaeda, kell 9, ja olgu öeldud, et me jalutame sinna kahe minutiga), riidesse panna ja muutused. Seega, tundub, et hetkel peame ära kannatama need nutused hommikud ja lootma, et tulevikus läheb asi paremaks.

Käisin täna oma senise elu parimal kontserdil.

Mulle meeldis kõik:

• kontsert oli väikesele ja vaid valitud seltskonnale;
• see oli täiesti tasuta!
• esinejad olid täiesti tasemel ja näha oli, et nad esitasid laule kogu hingest;
• ma tundsin ühte (pea)esinejat isiklikult ja kogu kontserdi vältel ta tegi korduvalt mulle silma, silitas mu kätt ja hõiskas mulle “laulame koos!”;
• peale kontserti said kõik külalised esinejatega koos süüa kooki afterpartyl ja esinejad olid külalistele teinud valmis mitu lahedat kingitust!

Mul oli suur au olla oma tütre esimesel isadepäeva kontsertil! Aitäh, kallis!

Üks asi oli vaid veidi ebameeldiv. Kõik teised isad olid (vist) väga rahulikud, mina aga võitlesin kogu jõust, et mitte nutma hakata 🙂

Tuleme käsikäes Mikaga trepist üles ja meist möödub naaber. Ütlen naabrile “Tere”, kohe ütleb ka Mika “Tere!”

Mina: Tubli, Mika, et sa “Tere” ütlesid.
Mika: Nii on viisakas.

Kõik on nagu: Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse? Kuna te saate teise lapse?

Meie oleme nagu: Get the fuck away from me! What’s wrong with you?

Olime eile Oliviaga EKA sünnipäeval. Oli tore ja sai mõnusalt lõõgastuda. Mitmeid kordi rääkisime vanusest. Jõudsime lõpuks selleni, et igas vanuses on tore elada, kui oskad hinnata selle vanusega kaasnevaid plusse.

Kuna vanusest oli palju juttu, siis mu aju suutis noppida meievahelisest dialoogist maailma kõige kurvema kahesõnalise loo 🙂

Olete valmis? Siin see on:

– Vana?
– Meievanune.

Mulle meeldib, et Mika on selline rõõmus laps. See on minusse 🙂 Olivia võib ka olla väga (loe: VÄGA) rõõmus, kuid tal võib lihtsalt peale tulla ka kurvem tuju. Mina aga olen enamasti selline rõõmsameelne ja optimistlik.

Nii tore on kuulda, kuidas Mika võtab (ja ta teeb seda väga tihti) voodis lamades kokku päeva: “Täna oli ilus päev”. Jah, kallis, oli küll ja neid ilusaid päevi tuleb su elus veel väga palju 🙂

Proovin Mikale mütsi pähe, et kas on paras või on see kasvavale lapsele juba kitsaks jäänud.

Mina: “Tundub, et siiski liiga väike on see müts sulle.”
Mika: (nähtavalt rahulolematu olekuga) “Sa ajad mu hulluks!”

Lepime nüüd ühes asjas kokku. Kui algul õpetad lapsele klassikalised võlusõnad “Abrakadabra! Hookus Pookus!” ja siis kunagi hiljem räägid talle, et sõna “Palun” on ka võlusõna, siis pole vaja imestada, kui laps küsimusele “Aga kus on võlusõna?” vastab nüüd “Abrakadabra! Hookus Pookus!”.