Isa tuli koju

Mika tähtsa ja jämeda häälega: Ma kuulutan, et kogu see pere on ilus!

Sõidame autoga Tartusse. Mika mingi hetk teatab: Kui ma suureks saan, siis kolin Tartusse.
Olivia: Jah? Kas õppima Tartu Ülikooli?
Mika: Jah!
Mina: Kelleks siis?
Mika: Röövliks!

Mika muide on nii tubli reisija. Mitte et see mingi suur saavutus oleks, aga ta suudab Tallinn-Tartu reisi üksinda tagaistmel ära sõita ja ma olen nii uhke selle üle 🙂

Fantaasia areneb mühinal 🙂

Mika: Ja siis on sellised tegelased nagu baseiidid. Nad tulevad Saksast ja nad ei pese hambaid hambaharjaga, vaid jäätise pulgaga. Ja nad ei ratsuta hobuse, vaid lehma seljas. Ja nad on erksad! Ja üks asi on küll nendega pahast – neile maitseb seep.

Ma kasvasin eesti-gruusia peres ja meie kodus tehti tihtipeale gruusia sööke. Enamus nendest mulle väga maitses, aga oli paar asja, mida ma ei sallinud ja üks nendest oli hatšapuri.

Anyways, mulle satub kätte ajamasin ja ma ei lähe minevikku ütlema endale, kuidas investeerida kinnisvarasse või aktsiatesse, ma ei lähe Hitlerit tapma või ma ei tea, mida kõike ajamasinaga tehakse…ei-ei-ei…ma rändan otse oma lapsepõlve, kohtun iseendaga ja ütlen: “Kuule nolk, nüüd on selline värk, et sa hakkad kohe täna sööma neid kuradima hatšapurisid, mida su vanaema küpsetab. Saad sa aru, et kui sa seda praegu ei tee, siis jääb sul nagu mingi 35 aastat vahele? 35 aastat sa saaksid nautida JUMALATE TOITU, aga selle asemel sa jonnid, et sulle ei maitse kohupiim. Ruttu kööki ja kohe hatšapurit sööma! Pärast tänad mind veel.”

See on nii naljakas, kuidas Mika vahepeal tõsise näoga hakkab rääkima nagu täiskasvanud inimene, kasutades väljendeid, mida muidu 3-aastane eriti ei kasuta.

Sõidame autoga, ühes kohas on tee auklik ja auto rappub. Mika (väga asjaliku häälega): Kas te tahate öelda, et see on munakivitee?

Mina: Mika, miks sul käed nii külmad on?
Mika: Sest ma olen politseinik!
Mina: Politseinik? Miks politseinikul on külmad käed?
Mika: Sest ta külmutab su vara!

Mina pikutan, Mika tuleb kõrvale, paneb mulle teki peale ja ütleb: Ma loen sulle unejutu. Elas kord ahv, kes ei tahtnud puu otsa ronida. Siis tuli kõva tuulehoog ja muutis ta elevandiks.

Mina: Mida teile lasteaias süüa pakuti?
Mika: Supp ja mingi kirss oli peal.

Lõpetan Mikale muinasjutu lugemise ja küsin: Mika, mis sa arvad, mis on selle muinasjutu moraal?
Mika (kahtlevalt): …. Kivirähk?

Oliviaga kassajärjekorras, tema vatrab vahetpidamata, mina ei sekku tema armsasse vadistamisse:
Olivia: …ja, tead, ta on seda tüüpi naine, kes ainult ise räägib ja üldse partneril ei lase rääkida…