Isa tuli koju

Mika pikutab hommikul meie vahel. Mina otsustan alustada päeva lõbusa ja tempoka lauluga.

Mina: Fiiiigaro! Figaro! Fiiiiigaro!
Mika: Suu kinni!!!

Sõidame autoga mööda vanast Tallinna vanglast. Olivia: Näed, Mika, siin oli vanasti vangla.
Mika: Mis asi on vangla?
Järgneb seletus ja pikk arutelu selle üle, mille eest pahasid onusid ja tädisid vangi pannakse.
Mina: Mõni onu või tädi pannakse isegi terveks eluks vangi.
Olivia: Jah, nagu nurka pannakse, aga terveks eluks, kujutad ette?
Mika: Aga mille eest terveks eluks vangi pannakse?
Mina: Nuuh väga tõsise asja eest. Näiteks kui kellegi ära tapad.
Mika (asjaliku tooniga): Jaa….või kui näiteks söögiga mäkerdad.

Sõidame Mikaga autos, kuulame raadiost uudiseid: …Reedel avaldatud raport on praeguse tegevjuhi Rajeev Suri viimane. Ta tänas nii kliente, töötajaid kui investoreid…

Mika imestunult ja erutunult: Suri viimane?

Ma olen nüüd Mikaga juba mitmeid kordi käinud tööasju ajamas. Tema sõidab minuga kaasa kui mul on vaja kaupa tuua/viia, poes käia, kohtuda tööasjus ja kõik sujub sama hästi kui ma tegin neid asju üksinda. Ainus erinevus on see, et koos Mikaga ringi sõites on mul selline parkimiskell 🙂

Mika kastab tomativiilu ketšupi sisse.

Mina:

Olivia võtab kokku meie glamuurse elu: Fanta ja Koka, Puma ja Adi

Hakkame magama sättima ja Olivia ütleb: Tead, kõige suurem probleem on see, et ma tahaks praegu võileiba.

Mika on esimest korda surnuaial, vaatab hauakivisid ja siis hõikab: Need on nagu šokolaad!

Olivia teeb süüa, mina olen teises toas, Mika nõuab Olivialt tegevusi ja ei lase tal süüa teha.

Olivia: Mika, mine isa juurde ja vaata, kas ta saab sulle tegevust anda.
Mika jookseb minu juurde ja kõva häälega: Issiiii! Emme ütles, et anna mulle tegumisandur!

Päeval käisime loomaaias, öösel voodisse jõudnuna pakub (unistavalt) Olivia: Võtame endale kääbus-marmosett ahvi.
Mina (teda hellitavalt patsutades): Mul juba on üks kääbus-marmosett ahv.